Ja et kuskilt alustatud oleks, räägin enda kogemusest hetkelises Valgustatuses.
Tegelikult on sellist Teadmise ja Universumiga ideaalse kooskõla tundmise hetke olnud lausa kahel korral, ent kuna tunnetus oli identne, piisab, kui üritan anda edasi ühe kogemuse emotsioone.

 Mõlemad korrad leidsid aset Vana-Vigala pargis, mille peamiseks arendajaks on 80-tel olnud ei keegi muu, kui Vigala Sass. Tollel ajal, mõni aasta tagasi, ei teadnud ma suurt midagi oma vaimsest võimalusest elu juhtida sinna, kuhu ise soovin ja elasin hetkele.

Kõndisin mööda pargirada ja olin omades mõtetes.

 Järsku kõik vaikis. Polnud hääli, polnud mõtteid, polnud midagi. Ja oli tunne, teadmine, sõnulseletamatu kogemus, et olen Universumiga täielikult ja täiuslikult kooskõlas. Ideaalne, sulnis vaikus eelnevalt tormanud merel ja hinge õrnalt kõrgel hoidev õnn.
 Ma polnud kunagi olnud nii sügaval iseendas ja samal ajal nii kaugel kosmoses. Hetk mõõtmatust. Aja olematus.

 Ja ikka ma tunnen, et neist sõnadest ei piisa neile, kes pole seda kogenud. Kuid ma loodan, et nad annavad kasvõi murdosa sellest, mida ma siis tundsin, edasi.

Üks mu nägijast sõber mainis mulle hiljem, et seal pargis elab ka armsaid väikseid ingleid. =)