Mina olen alati päikest armastanud On küll ilus, nii säravana sinises taevas ja ka siis, kui hallide pilvede vahelt kiiri saadab või pilve serva tagant piilub. Kui päikest ei ole, on nii nukker tunne.

Minule just meeldib vihmas lobistada ja märjaks saada. Nooruses käisin sageli vihmase ilmaga jalutamas. Mu mees muutus armukadedaks. Aga ju ta mind siis kontrollis, sest mingi aja pärast ütles, et tema naine on lihtsalt loll.

Mu esiklapsele meeldib vihmakäes olla (kalale iseloomulik märg keskkond)

Ise armastan päikest rohkem, aga tegelikult on iga ilmastik oma moodi võluv. Ju siis pos. meel ei lase tuju rikkuda

Mina lausa armastan päikest, olen siis kuidagi elavam ja elurõõmsam. Vihmase ilmaga otsin aga sooja kohta. Ma olen isegi natuke päikese vaatlemisega tegelenud, see andis ka palju juurde. Kahju et ainult praegusel aastaajal seda nii vähe näidatatakse
http://www.peaasi.ee/P%E4ikesevaatamise%20praktika.html

Kunagi mõjutas mind ilmastik päris kõvasti. Kui oli sombune ilm, siis tundsin, et ei viitsi millegagi tegeleda, kõik tundus mõttetu ja hall, masendus tuli peale. Ja siis mingil perioodil ei talunud jälle päikesepaistelisi päevi, kuna tundsin end halli ja koledana, päike nagu oleks minu inetuse eriliselt välja toonud. Kui hakkasin end armastama ja leidsin tasakaalu ning rahu, ei mõjutanud mind enam välised tegurid. Nüüd naudin mõnusat vihma käes jalutamist ja ei tee väljagi, kui riided on märjad ja püksisääred mõnikord porised. Ja päike teeb rõõmsalt pai ja paneb naeratama. Iga ilmaga on mõnus, meie erinevad aastaajad ja etteennustamatu ilm teevad elu kirevamaks. Olgu väljas kasvõi torm, seesmine kindlustunne ja armastus sellest kõikuma ei löö.

Valgust ja armastust!