Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Minu suhe emaga.
angeliina:
Tere Leontine,
Mõtlesin su kirja peale,et hetkeks võis süda olla kergendunud,kuid sealt poolt ei tule mõistmist ega arusaamist.See kõik algab sinust endast kõigepealt proovi armastada iseennast,andestada puhastada ennast,siis tulevad arusaamised,mõistmised-ja korraga vaatad oh,näe imet ta arvestab minuga,mõistab mind või isegi tunned et armastab.Aga see on töö iseendaga,aga ka inglite abile võid loota.
Päikest,
Hingesugulane:
--- Tsiteerin: Leontine järgi oktoober 04, 2011, 21:04:20 ---Rääkisin, et pidin selle talle ära ütlema, et ma mõistan teda (lapsena orvuks jäänud, lastekasvatamisoskus olematu, raske elu), et olen talle ammu andestanud ja et vabandan, et talle neid vanu asju üldse meenutasin. Ta ei saanud millestki aru. Ütlesin, et oma alusetute süüdistustega rikkusin tema terve eelmise öö ja päeva ära.
No niisiis, lõpuks leidsin eneses julguse talle rääkida sellest, mis terve elu hingel olnud, kuid kergenduse asemel tunnen end nüüd tõesti põrsana - tegin vanainimesele ilmaaegu haiget.
Kes ütleks, kuidas oleks olnud õige?
--- Lõpeta tstitaat ---
Kallis Leontine! Mul oli samuti emaga suhtlemisel raskusi ja temal oli ka raske lapsepõlv (jäi samuti noorelt orvuks). Kõike halba hoidis ta enda mälestustes ja samuti solvas mind ja alaväärtustas (kui ma laulsin siis ta ütles, et ma kraaksun, kui olin 22 aastane siis heitis ette, et ma jäängi vanatüdrukuks). Meie suhet võiks võrrelda ameerikamägedega. Ja lõpuks kui ta haigeks jäi ja suri, siis hakkas mul temast kahju. Siis ma alles mõistsin teda tõeliselt. Ta oli selline kuna ta hoidis endas nii palju negatiivset, et ta ei näinudki enda ümber midagi ilusat. See negatiivsus kasvas vähiks ja viis ta hauda. Sellel hetkel kui teda enam ei olnud, ei mäletanud ma enam seda halba mis ta mulle tegi või ütles (see oli tegelikult juba ammu andeks antud ja unustatud), aga ma mäletasin seda halba mida mina olin talle öelnud või teinud ja see piinab mind siiani. Kõige piinavam on see, et ma ei saa temalt enam andeks paluda (unes küll olen temalt andestust palunud, mille peale ta ütles, et on mulle andestanud)! See, et sa ütlesid emale kõik hinge pealt ära on hea, aga katsu oma emaga ikka ära leppida, sest kui ta praegu ei mõista sind, siis kunagi ta mõistab kõike mis ta on teinud, aga sinule jääb jah, ainult see paha tunne, et sa teda solvasid! Inimsuhted on tõesti väga keerulised eriti siis kui üksteisest mööda räägitakse. Olen kõike seda kogenud ja mõistan sind Leontine! Tee nii nagu su süda sulle ütleb, sest nii on kõige õigem! :L ({) ({) ({)
Liizu:
Minule tulid sellised mõtted,kui lugesin antud teemat. Minul on ka olnud elus pingelised suhted vanematega .....olen isegi süüdistanud neid mõttes paljudes asjades.Nüüd olles elus jõudnud teele,kus enam tagasi minna ei taha....sesmõttes,et see valgus on liiga ilus,et seda enam kaotada, on mu mõtted hoopis teised. Esiteks olen aru saanud,et mina olen see,kes on oma elus enne sündi juba paika pannud need inimesed,kes oleks mulle katalüsaatoriteks. Nüüd tulevad need inimesed ja käivitavad olukordi ja minu emotsioone,mida ma seoses õppimisega pean siin elus lihvima. Arvan,ka et süütunne kui niisugune pole muud,kui olukord,kus tuleb endale teadvustada,et teen endale liiga ja käitun oma tõelise tahte vastu. Mina oli ju samamoodi katalüsaatoriks teisele poolele,et tema oma lihvimata emotsioone lihviks. Täna oli just see päev ,kus sain aru,et just vanemad on olnud need esimesed õpetajad selles osas ja tänan siiralt ,et nad mulle on antud sellistena kes nad on.Tänan teid kallid vanemad!!! :) (aitahhkalli)
Leontine:
Minu ema tormiline reaktsioon vaibus ülejärgmiseks päevaks. Ei usu, et ta mõistis oma vigu, kuid peale seda ebameeldivat ja valusat vestlust on ta hoolivam ja arvestavam. Muidugi ta armastab mind ja mu poega ja aitab, kuis oskab. On seda alati teinud. Lihtsalt tiba primitiivse inimesena pole osanud öelda õigel ajal õigeid sõnu ning on oma käitumisega haiget teinud. Olen talle ammu andestanud. Ainult alateadvuses on vist väike hirm tema ees alles. Ma nimelt ei saa talle silma vaadata. Ja veel. Ta pole kunagi kallistaja olnud. Nüüd tahab kallistamist. Muidugi teen seda, kuid see on mulle ebameeldiv. Aga muidu on meil nüüd kõik hästi. Kes teab, võib-olla ta isegi mõistis midagi. Ta üllatab mind vahel harukordse nutikusega. Ma ei tunne end enam põrsana, vaid oma ema armastatud lapsena. Ja lapselast armastab ta ka väga, kuigi oli poisi sündimise vastu. Ikka seepärast, et tema arvates olime mehega liiga viletsad, et olla lapsevanemad.
Ah jaa, ta on tähtkujult Kalad. :)
Liizu:
--- Tsiteerin: sulg järgi oktoober 10, 2011, 23:16:39 ---
Lepingud teiste hingedega. Me oleme loonud oma elu ISE. Küsimus on selles millised kogemused me oleme enda jaoks valinud? Ja mis valikuid me nende suhtes teeme?
--- Lõpeta tstitaat ---
Otse loomulikult oleme oma elu ise valinud ja siit tulenevalt ka olukorrad,mis meiega juhtuvad ....ja edasi ka suhtumise olukordadesse. Me ju ise paneme endas paika,vähemalt esimese emotsioonina,kas see olukord on meile hea või halb ...seda teeme seni ,kuni oleme selle suutnud endas selgeks tunnetada ja mõelda,miks selline olukord meieni jõudis.Mis on see ,mida mina siit õppima pean. Meid ümbritsevad tulevad ju ikka meile meid endid peegeldama. Tegelema peame ikka endaga, mitte teistega.....see lihtsalt minu mõte. :L
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni