Eelmisel aastal, vahetult enne minu juubelit, võttis minu mees mind "ette" ränkade süüdistustega. Et mina olen halb, mitte hoidnud pereelu jne ning käskis mõelda, mida siis teha. See oli 3 päeva enne mu juubelit. Mingit pidu ma ei pidanud. Terve suvi püüdsin päästa meie kauaaegset kooselu. Sügisel pandi mind siiski valiku ette, kas nõustun lahutusega või tuleb sellest räpane lahutus.  Mina olevat süüdi kõiges maailma surmapattudes. Kas ka selles, et olin peres ainukene leiva laualetooja ja laenude maksja - mõtlesin tookord. Nõustusin rahuliku lahutusega. Eksmees elas veel 4 kuud minu juures, tarbides igapäeva hüvesid ja siis kolis vaikselt välja, isegi mulle ütlemata. See tegi mõistuse selgemaks. Kuna tema telefon oli minu nimel, siis läksin (alles peale väljakolimist ja maksin head hinda) ja küsisin terve aasta telefoniväljavõtted. Ja sain suurima šhoki osaliseks. Terve aasta oli mu eks pidanud meeletult pikki kõnesid ja sadu sms-e ühele numbrile. Miks see välja ei tulnud - meil oli pakett, kus telefonifirmasisesed kõned olid tasuta!!! ja telefoniarve sellest ju ei muutunud. Oh mind lihtsameelset! Ja siis hakkas nagu iseenesest kogu info kokku jooksma - sain teada, kus olid pidevalt nende kohtumised jne (kusjuures ma ise ei uurinud neid kelleltki). Kas tõesti hakkas mind aitama keegi kusagilt Universumist? Sain teada, kuidas me lapsega oli manipuleeritud. Sain teada, milline suur kingitus oli tehtud uuele jne jne. Aga ma ei suutnud viha pidada. Suhtleme siiani. Nüüd helistab ta pikki kõnesid mulle ja käib minu juures ka meie ühises majas juttu rääkimas.  Alateadvuses tunnetan, et ta kahetseb oma käitumist. Samas, nüüd on tulemas tema juubel, kuhu on kutsutud temapoolne suguvõsa, kelle silmis olen mina tehtud väga mustaks ja paheliseks. Ma nii kibelen võtta telefoni ja helistada ühele neist ning rääkida, kuidas asi tegelikult oli. Kas ikka ei olnud süü kahepoolne?
Ma ei tea, mida teha? Mida teeksite teie? Olen nii kurb ja segaduses, töö ei istu, kõik tegevused hilinevad. Olen nagu "liimist lahti". LOen siin foorumit ja soovitusi, aga hing sellest ei parane.

Ma lugesin su kirja ja mõtlesin et küll sa oled ikka vapper naine, et sellises olukorras suudad väärikaks jääda ja ei lasku nii madalale et hakkaksid teistpoolt omakorda maha tegema. Võtta asja huumoriga ja lase asjadel lihtsalt minna. Niikuinii inglid aitavad sind ja tahavad et oleksid õnnelik. Ju siis need olukorrad hetkel vajalikud sinu elus, (mis ei tapa, teeb tugevamaks ). Ja ära süüdista ennast ka kõiges. Andesta ja armasta. . Leia midagi head selles kõiges ja kõik laabub. SA VÄÄRID PARIMAT!!!

No on meil ka ilusaid aegu olnud ja mees ka raha teeninud. Viimased aastad muutus loruks, (mehed ei oska vist majanduslanguses optimistideks jääda). Ei saanud ma ikka jätta oma mõtet. Helistasin ühele nö temapoolse lähisugulase kaasale, kellega hästi varemi läbi saime, aga nüüd seoses lahutusega ei olnud suhelnud peaaegu aasta. Saingi targemaks. Eksi juubelile tema sugulastest lähevad vaid mõned, kuna tema uus naine ei meeldivat - olevat ülbe ja ennasttäis. Ja minuga tahetakse edasi suhelda. Mitte küll eksi õed-vennad, aga eks veri ole ikka paksem kui vesi - nagu öeldakse. Ja eksi uus naine ei teegi ise peolauda (vastupidiselt minule), vaid nad lihtsalt tellisid teenusena. See tegi tuju natukene paremaks. Neil suur elamine, aga naine laisk ja mugav
Aga jah, eluga tuleb edasi minna, mitte vanast kinni hoida. Aga ma ei oska seda  . Ma tunnen, kuidas hoian vanast kinni 

Tee just täpselt nii, nagu Sa ise tahad ja soovid, oma südames. Valik on Sinu, tee seda, mida ISE õigeks pead. Jõudu, jaksu ja vastupidavust Sulle. Kõik läheb nii nagu minema peab, nii - nagu ise tahad. Oma valikud teeme ise. Olgu need siis õiged või mitte. Kui juhtub vale, saab viga parandada.

Jeeii, ma ei eksinudki kui mulle tundus et oled rõõmsamaks muutunud, mida just ühte teise postitusse kirjutasin. Ülilahe et sul juba asjad laabuvad. Me naised kipume ikka vahel üle dramatiseerima kah asjadega:D.

Alles ma kilkasin paar päeva tagasi, et suudan saada masendusest lahti. Tegelikult ega see ikka nii kerge ei ole. Käes on jaanipäev. Esimest korda olen üksi...lapsed ka laias maailmas. Täna tuleb küll sõbranna ja me sõidame ühele tulele, kuid ma tunnen, kuidas juba masendus hiilib hinge 

Chrissumari, tahaks öelda lustakalt, et lase vabaks, kuid tean, see ei ole nii lihtne. Vaikus andis head soovitused sulle. Ka minul seisab eilsest saadik sõber masendus ukse taga ja muudkui koputab, siiani olen suutnud teda toast kaugemale hoida, kuid kauaks lukk vastu peab, ei tea .

Kuula rõõmsaid laule, tee või nägusid peegli ees, katseta kasvõi kõige tobedamaina tunduvaid asju, natuke läheb paremaks .

 

Tead Chrissumari, täielik tervenemine võtab lihtsalt aega, isegi need masenduspäevad on vahel vajalikud ja vaikuses olemine on kindlasti hea hetk iseendaga rääkida (Inglitega rääkida),küll aja jooksul muutub kõik paremaks. Homme jälle uus ja kaunim päev, vbolla ka tuju helgem. Ole tubli ja ilusat Jaaniaega:).Kallid