Üldine jutt > Soovin rääkida oma elust
Kui kõik variseb kokku - minu lugu
täheke:
Delfiin
Loe siis palun veel. Lapseema ei soovi mitte meest tagasi, vaid ta soovib kogu hingest, et laps suhtleks oma isaga. Ja ta ise soovib endiselt sõbralikult suhelda oma lapse isa poolsete sugulastega.
Semiela:
Loomulikult pole mõtet nii,et igal sammul tuleb juttu lapse isast halvustaval toonil...aga kui minu poeg sai 10 aastaseks küsis ta ise,et miks...rääkisin ma küll jah OMA loo ära. Ja just selliste lugude puhul...nagu siin just ka Täheke kirjutas arvan mina,et ei tohi ka lapsele ilustada asju kui need nii pole!
täheke:
Semiela:)
Just, tabasid naelapea pihta. Selle näitega elust, tahtsingi ma juhtida tähelepanu sellele, et me ei saa alati rääkida head. Me ei saa tõde, mis on ehk vahel karm, me ei saa seda ilustada ilusaks. Kui on kaugele näha, et lapseisa ei soovi lapsega suhelda, siis ei pea lapseema end ALANDAMA ja anuma lapseisa armastust lapsele. ARMASTUST EI SAA ANUDA - KA LAPSE JAOKS MITTE. Me ei saa ka valetada, et näe isa on kogu aeg tööl ja tal pole sinu jaoks aega. Laps kasvab ju ükskord suureks ja mõistab ju ise, et see pole nii. Ja see vale paneks ta pettuma mitte ainult isas vaid ka emas, kes ju valetas.
Jah, ka Delfiinil on õigus. Loomulikult ei tohi lapsele ka pidevalt isast halba rääkida. See mitte ainult ei haavaks last. See muudab ka lapse elumustri selliseks, et tüdruk leiab mehe, kes samuti maha jätab ja lapsest ei hooliks. Ja poisslaps samuti leiaks naise, kes ei hooliks oma lapsest. Sest VIHA loob elumustri, mis kordub seni kuni sa seda olukorda armastama õpid.
Tuleb lihtsalt leida kuldne kesktee. Ja rääkida lapsele just OMA TÕDE, kustkohast ma selle teise tõe ikka võtan. Teine pool peaks ikka oma tõe ise rääkima, aga kui ta seda ei tee ei saa keegi teda selleks sundida. Lapsed on arukad ja neil on loomulik loomus nad ei vihka kumbagi vanemat, küll ajapikku leiavad nemad oma tõe.
Annekene:
See oli 5 a tagasi, kui minul kõik kokku varises... Meil oli kõik- 2 last, kodu, suvila, tööd, auto, väljaspool kodu olime suurepärane pere! Aga , mis toimus kodus, minu hinges, kindlasti ka minu laste sees... see oli kohutav :( Hetkega polnud mul midagi. Polnud meest, kodu, peaaegu pool aastat ei näinud ma oma lapsi (laste isa tegi selle võimatuks :( ), töölt koondati.... tol hetkel oli minu jaoks olemas ainult must auk, kuhu vajusin üha enam ja enam...Oli täiesti üksi. AEG! See on pikk ja võib olla väga piinarikkas, samas ka parim ravim :-[ Tasapisi hakkasin tõusma, väga vaevaliselt. Tänaseks on mul minu lapsed, oh kui väga neid armastan ^-^ :) :) :) On hea töö, hoolivad ja armastavad sõbrad. On ka koht kuhu õhtul peake panna, olen isegi hakanud seda kohta koduks nimetama :D Hinges ... võin öelda, et oskan naerda, oskan hinnata igat pisiasja, ja tean, et tegelikult olen õnnelik inimene! Mul on terved lapsed, olen ise terve ...Jah võttis kaua aega aga nüüd tean, et edasi saab minna ainult paremaks. Kallistan Teid (aitahhkalli) (aitahhkalli) (aitahhkalli)
Delfiin:
Annekene, nii hea on tunda, et Sinusse pole jäänud kübetki kibestumist :) vaid näed asju, mis teevad Su õnnelikuks ({) ({) ({)
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni