Pesa asemel hakkab valgust jagama uus foorum http://valguseleht.ee/ lehel.



Pesa teeme hetkel ainult loetavaks - ehk ei saa enam uusi postitusi ega teemasid teha. Saate ikkagi oma sõpradele privaatsõnumeid saata ja nendega edasi suhelda.

Aasta pärast, 1. septembril 2017, aga suuname pesa automaatselt edasi uuele foorumile. Kes soovivad peale seda oma vanadele tekstidele või sõnumitele ligi pääseda, võivad soovist kirjutada juba uude foorumisse.



Päikest!



Tere tulemast Inglipesa foorumisse, imeline Külaline!
Inglipesa (Valguse Foorum)
 

Autor Teema: Kiuslikkus  (Loetud 5775 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas J-A-M

  • Noorliige
  • **
  • Postitusi: 22
Kiuslikkus
« : september 04, 2010, 01:01:29 »
Olen kuulnud ütlust, et kõik inimesed on oma olemuselt head, ent elukannatused ja katsumused toovad paratamatult esile ka inimeste pahupooled. Kuid mõeldes iseenda peale, siis juba pisikesena olin väga rahutu ja vanema õe suhtes küllaltki kiuslik, kuigi elukannatused ja katsumused sel ajal puudusid täiesti. Mul oli juba paariaastasena oma bestikas ka kellega sobisime kokku nagu sukk ja saabas, koos olles oli meie kambavaim niivõrd suur, et nautisime eriliselt mu suurema õe kiusamist (ta tõeliselt kartis meid) ja ka nooremat naabripoissi kippusime kiusama. Meile polnud ju keegi kunagi midagi halba teinud, ent miks tahtsime ise teiste üle domineerida? Ma olen selle peale nüüd hiljem mõelnud ja märganud, et see külg minus ei ole sugugi kuhugi kadunud. Näiteks tänasel õhtul, mil kõik oli justkui perfektne... terve perekond ilusti kodus, sõime häid toite ja saime hästi läbi, hiljem hakkasime lauamängu mängima, siis ma justkui tundsin, et kõik on liiga hästi ja kohe tekkis tuju kellegi kallal nokkima hakata. Panebki mõtlema, et kas ma oma olemuselt olen üldse hea inimene ning kuidas see kõik mulle kunagi hiljem võib kätte maksta. Muud järeldust teha ei oska, kui et ilmselt minu elu ei tohigi kunagi näiliselt liiga hea olla.. vastasel juhul hakkan ise igavusest probleeme tekitama. Huvitab mind see, kas on keegi teist ise ennast samamoodi vahel (või üsna tihti) tundnud või mida teie üldse asjast arvate?

Võrgust väljas Päikesepoiss

  • Vana Hing
  • Administraator
  • Super Liige
  • *******
  • Postitusi: 1 848
  • Sugu: Mees
  • Päikese jõud!
    • Ingliabi
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #1 : september 04, 2010, 08:28:48 »
Elukogemus pole ainus mis last kasvatab... laps kogeb maailma ka läbi ema tunnetuse... ise veel kõhus olles. Samuti, kaheaastane on tark vanemaid jälgima juba, ehk oli ka seal midagi mis sinu käitumist soodustas. Muidugi võis see sinu iseloomujoon olla kaasa antud mingil põhjusel, eluõppetund või karma või midagi sellist.
Iga inimene on kui päike, kes võib oma soojuse, armastuse ja valgusega täita terve maailma. Ärgates luua sillerdavad kastepiisad, uinudes hingematvad tähed, naeratades pilvitu suve, nuttes värskendava vihma. Iga inimene suudab täita maailma värvidega, anda elu paradiisile, milles me elame. Paistame!

Meister

  • Külaline
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #2 : september 04, 2010, 09:35:29 »
Siin võib mitu põhjust olla...üks jah, eelmisest elust kaasa saadud iseloomuomadus, ja veel, vb. provotseerid teist, et tema muutuks aktiivsemaks, või, et saaksid energiat teise vihastumisest, või on hoopis tähelepanu vajadus...

Aga tore, et seda tähele panid, seega saad seda käitumist muuta...ja kui kõik on hästi, tunneksid sellest rõõmu ja ei tekitaks ebakõla.  :)

Võrgust väljas Magnoly

  • Täisliige
  • ***
  • Postitusi: 84
  • Sugu: Naine
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #3 : september 04, 2010, 23:27:41 »
Tänu elukaaslasele olen täheldanud, et kiuslikkus liigub geene pidi. Nii on ka minu lapsed sellest
geenist vaevatud. Ma küll suunan nende tähelepanu selle probleemi parandamiseks, aga nii kui nad end unustavad, lööb kiuslikkus jõuliselt välja. Ma olen ka mehelt küsinud, et miks ta ei talu, kui peres kõik hästi on, siis vastas, et tal on siis igav! :o Kusjuures tema ema on veel hullem.
 Ja kuskilt ma lugesin, et geenide vastu ei saa isegi Jumal?? :(
Vaata oma mõtteid, sest nii saavad sõnad.
Vaata oma sõnu, sest nii saavad teod.
Vaata oma tegevusi, sest nii saavad harjumused.
Vaata oma harjumusi, sest nii saab iseloom.
Vaata oma iseloomu, sest nii saab saatus.

kribal

  • Külaline
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #4 : september 05, 2010, 15:34:22 »
Vahel on ka nii, et sisemine pilt ei vasta välisele, sellest tekivad käärid ning vastuolu tajuja näitab teistele mingil moel sisemise vastuolu välisel kombel kätte. Ehk - kui näiteks perekond üritab jätta teistele välist muljet, et kõik on selles peres hästi, kuid tegelikult on seal suured sisemised probleemid, siis paratamatult tundlikum pereliige, sageli laps, ei suuda valet varjata ja elab selle välja, toob välja sisemise ebakõla.

Kõrvaltvaatajale võib lapse käitumine tunduda kiuslikkusena, kuid kes nö toimuva sisse näeb, teab tegelikkust. Probleem tuleb esile kõige tundlikuma kaudu, kuid see ei ole tema isiklik probleem :P

Üks võimalus lihtsalt :)

mirta

  • Külaline
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #5 : jaanuar 02, 2011, 23:12:34 »
Mulle ka tundub, et miski ei tohi minu elus liiga hästi olla ja kui hakkab olema, siis tekitan endale takistusi ja probleeme. Võitlen niimoodi liigse kehakaalu ja passivse eluviisiga...  
Tahaks end oma raskustest läbi MÕELDA. Kuid nii ei saa. Mõte ikka analüüsib ja võrdleb seda duaalset maailma - külm/soe, hea/halb, viisakas/ebaviisakas.  
Sügavaimal tasandil on kõik üks. Ego filtrite jms läbi tõlgendame katkematut elujõudu ja kasutame seda sinna, kuhu oma tähelepanu suuname.
Seepärast vist on teadlikkus ihaldusväärne.
« Viimasena muutis: jaanuar 06, 2011, 09:47:50 mirta »

Võrgust väljas Vilma

  • Noorliige
  • **
  • Postitusi: 15
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #6 : juuli 12, 2011, 13:46:47 »
võib-olla eelmises elus kritiseerisid ja mõistsid hukka kaaskodanikke kiuslikkuse pärast...?

Võrgust väljas kaheksa

  • Uustulnuk
  • *
  • Postitusi: 2
Vastus: Kiuslikkus
« Vastus #7 : juuli 26, 2011, 00:58:48 »
Täitsa huvitav oli lugeda kiuslikkuse kirjeldust kiusaja enda mätta otsast vaadates. Ja see on tubli, et kiusajad endas selliste asjade üle juurdlevad.
Olen selle üle päris palju mõelnud kui olen kiusamist pealt näinud, et miks nad nii teevad? Ja mulle paistab, et asi on selles, et hädas olev inimene (kiusatav) "lekib" energeetiliselt. Sellest "lekkinud" energiast saavad osa ka vaikivad pealtvaatajad. Lapsed vingutavad hästi tihti üksteist just sel eesmärgil.
Tsiteerides Astrid Lindgreni "Lärmisepa tänava lastest":
Tsiteeri
"Miks sa lööd Totet, kui ta nii hea poiss on? küsis ema Lotalt.
"Sellepärast, et ta on nii armas, kui ta nutab," kostis Lota
Aus ülestunnistus.

Miks aga selline kiusamiskalduvus, mille taga peitub energiahankimisviis, on päritav? Pakun seda, et nagu on päritav füüsilise keha aievahetuse tüüp, niisamuti on päritav kalduvus "pigistada" energiat teiselt inimeselt. "Pigistatavale" see loomulikult ei meeldi, eks see ole nende õppetund õppida end kaitsma. Oletan, et teemaalgataja on ekstravertne inimene, kes pikka aega üksi olemist ei armasta.

Kuidas sedalaadi kiuslikkust vähendada? Jälgi ennast teadlikult, kui oled kedagi kiusama hakanud või tahad hakata. Ära keela seda endale, vaid lihtsalt jälgi ennast kõrvalt. Ja sel hetkel, kui oled endast ja oma tülitekitamise vajadusest teadlikuks saanud, kutsu inglid appi ja häälesta ennast kroontshakrale ja pimestav-lillale valgusele.

No ei tea, kas asjad just nii on. Mind huvitab "maailma asjade toimimise" :D endale tasapisi selgemaks tegemine, tihti panen puusse. Aga loodan, et minu postitusest kellelegi midagi halba ei sünni. :L