Teen jutu lühidalt.
Mul oli kooli ajal üks suurepärane sõber kellega jagasime kõike. Sõna otseses mõttes SÕBER. Läksin peale keskkooli Venemaale sõjaväkke 2 aastaks. Sõber käis ka korra veel Mai kuus külas peale esimest aastat. Jaanipäeval hukkus ta autoõnnetuses. Olin tookord täiesti shokis. Matustele mind ka ei lastud kahjuks. Tunnen siiani, et minult on võetud ära suur osa minust. Ma tean, et ta on kodus ja tal on kõik hästi sest kuskil 6-7 aastat tagasi käis ta mul, peale palve saatmist, külas. Tundsin teda enda lähedal ja ta rahustas mind.
Tegelikult ikkagi siiani see kripeldab ja kogu aeg on selline tunne, et ta astub mingi hetk uksest sisse. Näen teda ka tihti unes, et me oleme jälle koos.
Kellel oleks mingit head soovitust mis edasi teha?

Tavaline lugu, et maises elus lähedased inimesed jäävad ka peale ühe poole lahkumist suhtlema. Sellest pole midagi, kui lahkunu meie üle valvab ja hädas nõu annab. Küll aga pole hea, kui lähedane vaimuna kogu aeg meie juures on. Ta toitub meie energiast, mis muudab meid nõrgaks. Targem oleks lahkunud lähedasega kenasti rääkida, oma tunnetest, palvetada tema eest, saata talle armastust ja paluda tal minna Looja juurde. Nii on vaja. Võimalik on Ingleid appi paluda talle teed näitama. Temal on oma ülesanded täita selleks, et ta saaks millalgi siia tagasi sündida. Muidugi on meil kahju lasta lähedasel minna. Meile meeldib temaga koos olla, kuid see on halb mõlemale poole. Maine inimene imetakse energiast tühjaks ja vaimolendiks saanud lähedane ei saa tagasi sündida. 

Ups vabandust, et unustasin mainida, et see õnnetus juhtus 22 aastat tagasi. Kirja mõte oli selles, et mina ei suuda temast lahti lasta. Aga kui ma vastuseid lugesin siis võibolla tõesti on hoopis tema see kes ei lase minust lahti ja tuletab ennast kogu aeg meelde. Räägin temaga veel ja saadan talle ingleid appi juhuks kui ta on siia kinni jäänud.
Tänud vastamast,

Valgust ja armastust kõigile