Tänasega lõppes üks nelja päeva endas sisaldav armastuse tulem.Eelmise nädala reedel olin päev otsa koos oma sõbrannaga Tuhalas tema kodus. Päev oli ilus, käisime Väekojas ta maja taga talveunes tammega laulmas ja trumme põristamas ning mina tutvusin seal minu jaoks uue sambaga, mis maast taevapoole keereldes õrnu vikerkaarevärvides sädelusi pildus.(See sammas kutsus mind endaga tutvuma, sest ta ilmutas ennast mulle mu viimase eelmise nädala vabastava hingamise seansi ajal).Õhtul saabus sõbranna mees Soomest töölt.Minul tuli niisiis kodu poole hakata liikuma.Jätsime esikus kallistades hüvasti.Kui ma veelkord end tagasi pöörasin ja sõbranna mehele silma vaatasin, käis meie vahelt justkui mingi plaksakas läbi ja mind valdas suur armastuse tunne.Elu on näidanud, et see on ohu märk.Mees ei tundnud midagi, kuid mina tundsin seda nii selgelt, et järgnevad 4 õhtut järjest oli mul sügav soov palveid talle lugeda.Ning täna siis selgus see, milleks oli see armastuse tunne ja milleks oli vajadus palveid lugeda.Kes täna Reporterit juhtus nägema, oli saate alguses kohe üks väga kurvalt lõppenud õnnetus.Mu sõbranna mees andis intervjuud.Tema oli oma rekkaga see, kes sündmuses viimase seinana ohvril ees seisis.Mees nägi ka ise täna öösel unes ette, et ta tegi oma elust kokkuvõtteid.Tänan Armatusenergiat, et selles sündmuses ei olnud rohkem ränki kaotusi!
