Täna on hingedepäev.... minu isa on Hingeke juba 10 a. Koht , kuhu ta on maetud, surnuaed, seal käin ma ainult siis, kui tunnen enda sees, et nüüd on õige aeg minna, vajadus minna. Ma ei suuda käia kohustusest, et nüüd on selline päev ja nüüd käiakse. Mulle meeldib ISAga rääkida...ta oli mulle väga hea isa ja minu lastele väga hea vanaisa. Jah, ta hellitas minu poisse jah, ma olin vahel siis pahane... aga teadsin kogu aeg, et ta teeb seda kõike SÜDAMEST, ARMASTUSEST minu ja minu laste vastu! Ja täna ...lihtsalt meenus kõik, ja see tõi soojuse sisse...ning tundisn, et tahan seda kellegagi jagada  
Ja veel...küünal põleb minu kodus tihedamini, kui hingedepäeval

Ma olen Annekesega täitsa päri. Kõike tuleb teha sisetunde järgi, südamest ja armastusega, mitte sellepärast, et on mingi tähtpäev või püha.
oma kadunud lähedastest mõtlen tihti ja suvalisel ajahetkel siis kui tunne, et õige aeg on.
Sama on kirikus käimisega. Minu arust võib palvetada üks kõik millal ja üks kõik kus. Selleks ei pea minema just kirikusse.

Minul käisid kutsumata "külalised". Tunnetasin, et mul on keegi kohal. Pöördusin kohe Miikaeli poole ja ta ütles, et minu juures oli päris mitu vaimolendit. Ta viis nad ära, kuid kui tundsin, et õhk polnud veel puhas,  õpetas, kuidas ise neid ära saata saan. Niisiis panin küünla põlema, saatsin neile armastust ja palusin lahkuda sinna, kus nende koht on. Veidi aja pärast tundsin, et nad on läinud. Miikael ütles, et edaspidi tulebki mul enesel kutsumatud külalised ära saata, sest ma saavat sellega nüüd ise hakkama.
Niisiis, ikkagi põletasin eile küünalt, kuigi ei kavatsenud. Peale minuga juhtunut vaimudega, ei usalda ma enam ühtegi vaimu, mistõttu ei kutsu enam kedagi ega otsi kontakti. Tean nüüd, et maises elus päris tore inimene võib vaimuna hoopis jubedik olla. Ei pruugi, kuid võib. Parem väldin isegi nende meenutamist niipalju kui võimalik.

Armas Õnnelik! Soojad sõnad on alati teretulnud. Aitäh Sulle ja tervist ning armastust!

Täna ma järsku mõistsin, et Hingedepäeva õhtul oli minuga mu hea kaitseingel. Mul oli sel õhtul raske üritus, kuhu pidi tulema palju rahvast, keda ma ei tundnud ega teadnud ka nende suhtumist (või kas nad üldsegi kohale tulevad?).  Kõik õnnestus väga hästi. Ja nüüd ma tean, seda tänu minu ühele kaitseinglile, keda mu kõrval ilmsi pole enam 29 aastat. Aitäh talle!