Tere.

Räägin end piinavatest tunnetest natuke.

Lõpetasin keskkooli 22 aastat tagasi. Meil oli fantastiline klass ja kõik oli väga super. Olime suured sõbrad ja võtsime koos palju asju ette ka kooli väliselt. Sellest ajast on jäänud mulle väga-väga tugevad emotsioonid. See oli niivõrd tore ja lahe aeg minu elus, et tahaks uuesti kogeda. Kõik need aastad olen nii üksi meenutanud kui ka klassikaaslastega kokku saades sellest ajast rääkinud. Mida rohkem sellele mõtlen seda rohkem tulevad vanad tunded, emotsioonid ja isega lõhnad esile. Asi on läinud nii kaugele, et kogu see energia hakkab mul juba üle jõu käima. Emotisoonid ja tunded on kohati nii reaalsed, et nagu osaliselt elaksin juba paralleelselt minevikus. Vahest soovin, et saaks ajas tagasi rännata ja kõrvaltvaatajana kogu oma kooli aegset elu uuesti pealt vaadata. Ma tean, et kui mingit asja taodelda siis seda ka saab ja sellest on tekkunud väike hirm selle ees, et kui äkki peakski juhtuma see, et rändan ajas tagasi siis mis ma seal tegelikult peale hakkan ja kuidas tagasi saada ja mis minu kehaga siinses ajas juhtub. Kuidas üldse ajas rändamisega on? Et äkki on nii, et sinna kuhu rändad pole ajal tähtsust ja tagasi tulles on möödunud vaid üks moment?

Oskate ehk midagi soovitada...

Ingeril hea mõte

Klassikokkutulek on tore asi ja ma olen seda paar korda ka korraldanud. Siiani on see andnud hoopis võimendava efekti. Tegelikult mu teadvus on liikuma hakanud ja ma kohati (kuigi väga nõrgalt) näen ka tulevikku juba ette. Ja ma tean mis toimuma hakkab ja mida inimesed mulle ütlevad. Ja samas suudan mineviku sündmusi uuesti läbi elada koos helide, lõhnade ja kõige muu energiaga ja seda nii reaalselt tunnetades, et hirm tekib veidi, et kui asi läheb veel kaugemale siis on selline tunne, et nii võib ajas tagasi rännata. See ongi kõige suurem probleem.

See on ääretult huvitav teema ja olen ise kogenud seda väga sügavalt. Kahjuks mitte positiivse emotsiooniga seoses. Minu lugu on veidi kurvemkuigi olen tänaseks selle emotisooni neutraliseerinud ja lahtilasknud. Mind ta enam ei vaeva ega ka kummita unenägudes ega reaalsuses. Aastaid võib isegi öelda mitukümmend aastat ta tegi seda ikka ja jälle.

Lühidalt lugu ise: olin just saanud 3 aastaseks kui mul leiti peale tädi surma tuberkuloos. Saadeti siis Elvasse ravile. Olin seal üksi ja see oli niisuur emotsionaalne üleelamine. Olin seal nagu hiljem teada olen saanud 5 kuud. Üksi, kodust eemal, ema ei näinud ja lisaks sealne väga halb suhtumine minusse kuna ei suutnud sellega harjuda. Nutsin pidevalt. Mäletan neid aegu detailselt siiani aga nad ei tee mulle enam haiget. Unenäos olin hiljemseal korduvalt ja korduvalt kuni ühel suvel olles puhkuseaeg ringreisil mööda Lõuna-Eestit otsustain sõita just Elvasse ning see koht üles leida. Sõitsime ja ma juhatasin oma mehe(tema oli autoroolis) täpselt õigesse kohta. Mind lausa juhatati sinna. Energeetika oli nii võimas. Muidugi ei olnud seal enam seda sanatooriumi aga ma leidsin koheselt üles selle maja kus elasime ja kõik metsaalused ning muud paigad. Jalad viisid mind ühe hoovikoristava vanema naise juurde ja teretades küsis ta meie soovi. Kui siis selgitasin oma sealoleku põhjust lausus ta. Mina olin seal hoidjatädi sel ajal. See vapustas mind täiega. Vestlesime siis veidi ja me sõitsime edasi. Enam see koht ei ole mind kummitanud. Ma suutsin lahti lasta selle emotsiooni ja energia. Ühtlasi mõistsin nii mõnegi oma käitumise või hoiaku põhjust hilisemas elus. Olen suutnud andestanud kõigile selle negatiivse kogemuse põhjustajatele.

 

Jah, ma  usun, et ka emal oli raske sel momendil, kuid ta pidi nii tegema, sest tol ajal muud lahendust ei olnud.  Ema pidi ju tööl käima ja ei saanud kuidagi olla minuga. Õnneks on kõik haavad paranenud. Kallid kõigile ja armastust