Taas on käes detsember, kuu, mil sageli tehakse kokkuvõtteid käesolevast aastast ning mõtiskletakse ehk rohkem... kõige üle. Täna aknast välja vaatates ja pööraselt liikuvaid lumehelbekesi, kõikuvaid raagus puid ning vaikset Tartu tänavat nähes tekkisid mitmed mõtted... Tuuline ilm võib teha liikumise raskeks, isegi pisarad silma tuua, kuid tuules tantsivad lumehelbed teevad jälle meele härdaks ja annavad justkui tuge. Meenutavad, et läbi raskuste liigume me ikka tähtede poole! Ja mis on inimeste jaoks raskused - kõik on suhtumise küsimus. Ja laskem olla meil inimesed - kord nukralt tuules tammuvad, siis jälle rõõmsalt lumesajus kepslevad. Elus on kõike - elus on võimalusi õppida ennast paremini tundma ja hoolima. Inimloomuses on olla armastatud ja armastada. Armastada iseennast, lähedasi, maailma - elu ennast. Kõik, mis on Sinu mõtteis ja tegudes, Sinu lähedal ja sees - armasta seda. Ja ära ole enda vastu karm ning proovi olla ideaalne - ole lihtsalt Sina ise. Ja lase olla teistel olla nemad ise.

Armastusega. Olgu Teil Valgust ja armastust, mu kallid.