Väike tüdruk tantsiskleb mööda Jõulust linna ja rõõmustab kogu südamest – kõikjal on nii ilus ja särav. Inimesed vaatavad möödudes rõõmsalt otsa ja on tunne, et kogu rahvast ühendaks miski. Võib-olla on see miski kohustus – pidada Jõule ja teha seda külluslikult. Võib-olla on see tõesti osade jaoks kohustus. Võib-olla see miski on ühtsustunde otsimine, soov olla ühendatud oma kallite ja lähedastega, unustada argine kiirus – osadele kindlasti. Võib-olla on see miski soov saada tähelepanu ja tunnustust – miks ka mitte. Ja võib-olla on see miski armastuse vajadus – kas siis enesearmastuse või lihtsalt inimliku armastuse vajadus. Jõulud on aeg, mil enamus inimesi mõtleb kas või hetkeks  püsiväärtuste ja tõelise elu mõtte üle, sageli verivorstikuhila ja hapukapsamere taga olles. Aga kui niimoodi tunnevad inimesed end turvaliselt ja kindlalt, siis miks mitte! Ja küünlad põlevad nii heledalt, heledalt, soojalt ja hellalt... Valgust on meil ikka tarvis, eriti lumeootuses olles. Küünlavalgus tuletab meile meelde, mis on meile tähtis  - mis on Sulle tähtis?

...

Rakoja kell teeb oma tööd ja väike neiu ärkab mõtteist, kõik tundub nõnda kauge... Ja vaatab inimesi enda ümber... Oehhhh... Kui palju on armastust, mida soovitakse jagada, ja kui palju on armastust, mida otsitakse ja oodatakse... Inimesed on inimesed – oma säras ja Valguses.


Kaunist Jõuluaega, mu kallid.

Armastusega.