See sõnum on jälle täpselt nagu minu mõttemaailmast välja lõigatud! Ma tõesti arvan sama ja olen lõpetanud igasuguse Õhtulehe lugemise, sest selle lehe esikaas on juba selline, mis eemale peletab .. Ise üritan iga päev järjest enam positiivsust koguda ja alati kui selle lehe esikaane uudiseid loen, siis tunnen, kuidas kogu hea välja imetakse

Nu eks muidugi on ju vaja, et inimesed teaksid, mille eest end hoida, kuid seda kõike saaks ju ometi veidi pehmemalt!!!

 Iga päev uudiseid lugedes, torkab silma üks kindel muster.
 Ajakirjandus otsib sodi ja mida räpasem, seda parem.
 Kõike, mis tehtud valesti, näidatakse meelega jõuliselt kõige halvemas võtmes.
 Ja siis inimesed loevad, süda hakkab kloppima, tekib vastumeelsus ja kohati ka viha.
 Kuidas nii saab, mõtleme me ühe või teise uudise peale??
 Ainuüksi ühe tugevalt negatiivse artikli lugemine tekitab meie riigis juurde tuhandeid negatiivselt meelestatud inimesi.
 Siis need, kes on artiklite peategelased. Enamjaolt küll poliitikud, aga on ka muid avaliku elu tegelasi. Küll kultuuri, küll muust valdkondadest.
 Enamjaolt keegi neist ei tunnista: jah, siin on nüüd küll nihu läinud, proovime teha paremini ja mitte vigu korrata.
 Ikka ja alati lajatatakse samasuguse viha, eneseõigustuse ja irooniaga.
 Inimene loeb ja muutub veel negatiivsemaks. Mis mõttes Sa ei suuda tunnistada, et oled eksinud?
 Sest paljudel juhtudel on selgelt tõestatud, et on eksitud.
 Ja nii see kõik seda viha ja sügavat rahulolematust toodab ja süvendab.
 Inimene ei pruugi arugi saada, kust ta parasjagu oma „annuse“ kätte sai, kas lugedes, kuulates, vaadates, aga kätte selle on saanud ja sees keerab.
 Selle negatiivsuse, mis ei ole endast alguse saanud, viime me laiali. Poodidesse, kodudesse, koolidesse, tööle.
 Ma ei taha oma sõnumiga öelda, et ajakirjandus on ja avaliku elu tegelased on süüdi kõiges, mis on negatiivne, aga ma tahan öelda, et nende käes on tohutu võim.
 Võim, muuta kõike halvemaks ja võim muuta kõike paremaks.
 Kui ajakirjanik teeks loo nii, et mõtleb ennekõike sellele, et see ei kannaks vihkavat sõnumit ja avaliku elu tegelane mõtleks, et peab vastutama ja ausaks jääma, siis ainuüksi sellest oleks hoobilt meie ümber vähem negatiivsust.
 Mul on komme öelda, et toites inimest headusega ta tunneb, mis see on ja ajapikku hakkab ka ise teisi headusega toitma.
 Ma olen seda kogenud nüüdseks juba aastaid. Inimesed minu ümber tahavadki olla soojemad ja kiirgavad seda välja.
 Tänane sõnum ei pea mitte midagi muud õpetama, kui seda, et jälgige armsad inimesed, mille ja kelle kaudu tuleb Teie sisse hea tunne ja mille/kelle kaudu halb tunne.
 Püüdke ennast kaitsta ja hoida halva eest ja Teie argipäev on palju ilusam, sest negatiivne röövib meie seest enamuse meie jõust.