Lugu millest tahan Teile jutustada on lugu imelisest armastusest, sõprusest, solidaarsusest. Ühel kenal veebruari päeval 2008a. otsustasin võtta omale varjupaigast sõbra-kassi. Tagantjärgi mõeldes saabus ta minu juurde just siis kui mul algas elus raske periood. Tuli mind trööstima ja õpetama - ümbersündima, eluväärtusi ümberhindmama. Tema armastus ja sõprus oli tingimusteta ja lõputult suur. Ta oli nn.rahvakass - tingimusteta oli ta kõigiga sõber ka võõrastega. Nii suur sõber, et käis isegi saunalaval 100C-ga saunatamas. Temast oli rõõmu kõigile kes temaga kokku puutusid. Eriti minule. Koos elasime üle raske lahutuse, haiguse. Tema oli see kes kuulas ja lohutas mind alati. Ta teadis minust kõike.
Ühel õhtul ta aga enam koju ei tulnud. Ma eriti ei muretsenud, sest kord oli ta ära olnud 5päeva. Mure kasvas ja 4-nda päeva hommikul panin üles otsimiskuulutused. Helistasin tuntud ravitseja-selgeltnägijale kellelt olen alati abi saanud. Tema sõnad: ma ühendan teid, 2-3tundi ja nüüd las ta olla rahus, kõik ning pani toru ära. Siis puheksin nutma ja ma nutsin lohutamatult nii ca 10min. paludes sõbral koju tulla. Mõtlesin, et nutsin välja oma igatsuse. Kui selginesin, tegin telefonikõnest järelduse, et 2-3tundi ja sõber tuleb koju. Panin värsked toidud kaussidesse, panin värske hädapoti sisu...ja siis ta tuligi omal moel. Umbes 3tundi hiljem tuli kõne. Helistajaks tundmatu veneaktsendiga mees kes küsis, kas tahate ikka oma kassi tagasi saad...ikka, loomulikult - vastasin. Teie kass on maja juures muru sees. Jooksin kohe otsima ja leidsin ta...........
See kõik mis edasi toimus on raske panna sõnadesse...selles oli tohutu kurbus, lein mida üritasin endast välja nutta. Läbi pisarate helistasin mehele kes lõpetas töö, et viia sõber viimsesse rahupaika. Kodus korjas kokku kõik tema lelud. Panime ta tema lemmik villase teki sisse ning viisime maale. Korjasin õlelilli mille sidusin heinaga kimbuks ning saatsime ta heade soovidega üle vikerkaaresilla kiisudemaale. Lahkumine tegi meeletult haiget. Pool tundi hiljem tagasi sõites oli ilm sünge, pilves. Hetk hiljem tuli kõne tuttavalt kes teatas, et mul on olemas töökoht. Haiguse tõttu olin olnud töölt eemal 3aastat. Sõbra mälestuseks tegime foto järve kaldal. 10min hiljem taevas selgines ja ilmus imeline, kirgas topelt vikerkaar. Just. Täpselt. Üle selle- nende vikerkaaresildade läkski minu sõber. Lohutasin end mõttega, et ta tuli, täitis oma ülesande ja läks. Tema aeg sai lihtsalt otsa. Mehe sõnade järgi ta lahkus ning andis mind vabaks.
Tänaseks olen rahunenud ja püüan endale lahti mõtestada neid väärtusi ja eesmärke mida ta tuli mulle õpetama, et täita seda tühjust mis temast jäi.
Sellest loost sain kinnitust kui habras on elu, kui väärtuslik on armastus, meie eesmärgiks, lausa kohustuseks on olla solidaarsed - kõik on võrdsed ja vajavad võrdselt tingimusteta armastust...
Lõpuks sain siis selle loo endast välja kirjutada ja kergem on olla. Olen tänulik kui kirjutaksite mis mõtted see lugu Teis tekitas. See aitaks mind väga. Aitaks leida mul neid väikeseid vihjeid mis aitaksid mul edasi arendada eesmärki mida minu sõber tuli mulle õpetama.
Lõpetuseks panen siia laenatud read oma sõbra mälestuseks:
/Astrid Reinla/
Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
