Ma nägin eile õhtul (peale kella kümmet) imelist nägemust. Olin just magama jäämas ja silmad sulgenud, et mediteerida ja palvetada, kui äkki tundsin, et ma pole enam üksi. See tunne oli ülev ja mu silmade ette hakkasid tulema pildid. Lõpuks ma nägin endale lähenemas naertavat olendit. Ta oli nii ilus, et ma ei suudaks teda ka parima tahtmise juures täiuslikult kirjeldada. Ta polnud ingel aga kogu tema keha kiirgas valgust. Ma nimetan teda siis edaspidi siin Valgusolendiks. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas justkui midagi oodates. Ma olin nii jahmunud ja õnnelik. Ja siis tuli mulle pähe, et ma peaksin temalt midagi küsima enne kui see nägemus kaob.

Ja esimese küsimusena (see lihtsalt tuli justkui iseenesest) ma küsisin temalt (oma küsimused esitasin kõik mõttetasandil): Mis saab Lottest ja tema lapsukesest? See Valgusolend tuli mu kõrvale (paremale poole) ja keeras ennast näoga samas suunas nagu mina ja siis avanes äkki meile pilt ühest toast kus üks rase naine istus voodiserval. Ma teadsin, et see on Lotte ja Valgusolend näitas seda kõike mulle nii reaalselt. Tundus, et naine oli natuke kurb ja mõttes ning ta pea oli longus ja äkki ma nägin, et naise kõht muutus läbipaistvaks, nii et oli näha tema üsas olevat pisikest lapsukes (see oli nagu ultraheli mis oli palju reaalsem). See Valgusolend läks naise juurde ja võttis  lapsukese oma pihkude vahele ja siis ma nägin kui tilluke see lapsuke oli, nagu linnupojake, kes mahtus üleni ta käte vahele. Valgusolendi käed olid samuti läbipaistvad ja valgust kiirgavad, see kiirgus oli valge, puhas ja mahe. Ta hoidis seda lapsukest oma käte vahel ja ta pani oma suu tema juurde ja rääkis või puhus tema peale ja naeratas imeliselt. Siis pani ta lapse ema üsasse tagasi ja ma nägin kuidas laps hakkas jalgu ja käsi siputama. Ma ei saanudki aru kas see oli rõõmust või eluenergiast mis ta sellelt Valgusolendilt sai, aga ma märkasin, et osa sellest Valgusolendi valgusest kiirgas nüüd ka selles lapses.

Siis vaatas Valgusolend mulle jälle ootavalt otsa ja ma teadsin, et ma võin veel midagi küsida. Ja ma küsisin mis saab Õnnelikust? Samal hetkel nägin kohe ühte hämarat tuba mida valgustas arvutiekraan ja meie ees istus üks vanem naine seljaga meie poole arvuti ees ja kirjutas midagi. Siis astus Valgusolend talle lähemale, kuni seisis tema tooli taga ja pani oma valgust kiirgava käe selle naise pea peale ja tegi pai. See naine justkui tundis seda ja elavnes. Ma sain aru et ta oli järsku väga õnnelik, ta tõusis arvuti tagant ettevaatlikult püsti ja hakkas toas kõndima algul ettevaatlikult ja pärast tegi isegi paar kepsakat sammu nagu väike laps. Oli näha, et ta oli väga õnnelik.

Ja jälle vaatas Valgustunud olend mulle otsa. Ma ütlesin ainult: Rosetta! Ja kohe olime me kusagil köögis kus oli laud ja laua taga istus üks naine. Laual oli tumedast klaasist alkoholi pudel ja naise lähedal laual oli klaas veega. Ma ei näinud kas selles alkoholi pudelis oli veel alkoholi järel, aga ma nägin kuidas Valgusolend minu kõrval võttis selle pudeli ja keerutas seda mõtlikult oma sõrmede vahel ja pani lauale tagasi. Siis aga puudutas ta oma sõrmedega veeklaasi naise lähedal ja vesi muutus kirkaks ja selgeks, justkui valgust kumavaks. Naine istus mõtlikult edasi ja lõpuks võttis veeklaasi, et vett juua. Ta jõi pool klaasi vett ära ja justkui peatus hetkeks ning vaatas seda klaasi. Siis aga jõi klaasi tilgatumaks. Peale seda lükkas ta otsusekindlalt alkoholi pudeli endast eemale. Ma nagu teadsin, et sellest hetkest kui ta jõi seda vett, muutus alkoholi maitse talle vastumeelseks. Ta ei tahtnud enam seda.

Aga Leontine? Ütlesin ma ruttu, enne kui Valgusolend sai mulle otsa vaadata (ma kartsin nii väga, et ta läheb ära ilma et ma jõuaks temalt kõike küsida). Ja samal hetkel olime me kuskil õues, ja seal jooksid ringi mingid veidrad ja inetud olendid. Nad kartsid seda Valgusolendit ja püüdsid laiali põgeneda, aga Valgusolend lõi käeviipega helendavatest traatidest võrgu (see oli nagu energeetiline võrk, mis oli läbipaistev aga ometi väga tugev) See võrk koondus nende koledate olendite ümber kuni muutus kera kujuliseks kus nad kõik sees olid (ma ei tea kui palju neid seal võis olla). Ja see kera hakkas Valgusolendi käeviipe peale kiiresti taevasse liikuma kuni kadus täpiks. Ma teadsin, et need olendid viiakse kusagile teise kohta (teisle tasandile või planeedile) kust nad enam tagasi ei saa. Siis me pöörasime ringi ja olime juba toas. Tuba oli valgustatud ja voodis magas Leontine. Tema ümber oli palju valgust kiirgavaid ingleid kes valvasid tema und. Tema seljataga võis olla 3-4 inglit ja näopool 2-3 (ma tõesti ei mäleta kui palju neid täpselt võis olla sest ma keskendusin sellel hetkel Leontinele) Ja Leontione magas õndsalt nagu väike laps nende inglite keskel ja tema näol oli naeratus.

Ma nägin veel mõne oma pereliikme kohta samamoodi. Aga ma pean lisama, et kõiki see valgusolend ei saanud aidata. Ta sai aidata neid kes uskusid ja olid südamest palunud abi. Ühe inimese ees (minu pereliige) see Valgusolend lihtsalt seisis nõutult, kuna see inimene polnud kunagi kogu südamest palvetanud ja abi palunud. Ja nii ma nägingi seda vaba tahte seadust ja samas ma teadsin, et Valgusolendid on alati meie juures, ka siis kui me ei usu seda. Nad on alati valmis meid aitama ja ootavad kuna me nendelt seda südamest palume. Valgusolendid ja inglid ei saa meid aidata kui me ei lase neil ennast aidata. See nägemus oli pikk, aga ometi meie maise aja järgi võis kesta  vaid mõned sekundid. Kui ma seda kõike nägin olid mu silmad suletud ja silmadest voolasid justkui iseenesest pisarad, need olid rõõmupisarad. Samuti kui ma seda kirjutan siis pisarad lihtsalt voolavad mu silmist ja ma ei saa sinna midagi teha, sest see tunne on nii ülev. Ma usun et see nägemus saab tähendada ainult kõike head teie jaoks Lotte, Õnnelik, Rosetta ja Leontine. Rosetta on oma konto küll kustutanud aga ma usun, et ta käib ikka siin vahest lugemas, kui külaline.
Andke andeks, sai pikk lugu, aga ma lihtsalt pidin seda teiega jagama!

PS! Ma parandasin mõned kirjavead, et oleks arusaadavam!

ILUS, Imeline nàgemus!! Aitàh Hingesugulane, see oli tòesti armas ja tegi nii ròòmsaks!

Mònikord tuleb siin lihtsalt selline ùlevoolav ònn sùdamesse, et pole veel sònu, mis seda kirjeldaksid!

Imetlusväärne kogemus!

See oli lausa rohkem kui imeline.

Selle loo lugemine tekitas minus meeldiva tunde ning olen tänulik,et jagasid seda lugu meie kõigiga .

Ilus

Ma ise mõtlesin ka, et Sa enda kohta ju ei küsinudki.. Sinu jaoks olid teised sel hetkel hoopis tähtsamad.. Näha on, et Sulle lähevad teiste mured väga-väga korda..  Aitäh, et hoolid!

PS: Huvitav oleks kuulda lähemalt Sinu 10 aasta tagusest kogemusest selle Valgusolendiga..