Kas olete kuulnud, kuidas vanemad inimesed räägivad, et ei tea, kuhu küll elu on läinud, kõik on möödunud nii ruttu, pole nagu elatudki veel...? Mina olen mitmeid kordi seda kuulnud- mida ma olen elult saanud, kõik aastad on läinud tööd rügades ja tervist rikkudes, nüüd olen vana ja haige, raha ei ole, elu on läinud, ma pole elanudki ja juba hakkab kõik kaduma. Kui palju me oleme mõelnud: kui see päev saab mööda, siis võin jälle rõõmustada, sest see on siis läbi. Ja õige pea tuleb jälle selline aeg, kus mõtleme samuti- lõppeks see kord. Või ootame midagi/kedagi, aeg liigub teosammul, igatseme, unistame, oleme kärsitud. Siis tuleb see miski või keegi- ja läinud see/ta ongi. Jääb tunne, et midagi on olnud, keegi on käinud ja nüüd on see ajalugu. Alatihti me oleme enesest kaugel, ikka ees või taga, rutates, soovides ja oodates. Ja meile on õnnistuseks hetk, kui ütleme stop! ning peatume- märkame ennast ja enda ümbrust.

Võtke üks päev ja elage siin ning praegu, laske igal pisemalgi tundel enda kõikidest tasanditest läbi minna, mängige mõtetega, mis Teis tekivad, looge need olevikku, ärge oodake tulevasi aegu. Tulevik tuleb, kas ootate või mitte, kuid see, mis on praegu, see on sekund hiljem seljataga, mälestustekohvris, kuhu pääseb vaid mõtterännakut tehes, tundehetkes olles. Kui palju on ees, kui palju on taga- kõik on on olnud ja on tulemas, praegu on hetk, milles viibida. Kuidas Te viibite ja mida Te teete, mõtlete, tunnete- see on Teie Vaba valik, parim viis, võimalus, õigus. Te olete kõiges see, kes TE OLETE.

Milline oli Teie eelmine sekund? Kas mäletate? Milline on Teie praegune hetk? Kas tunnete ja näete?

Valgust ja armastust ning Isa Õnnistust!

Suurepärane postitus.
Elada tuleb kohe, siin ja praegu.
Tegelikkuses, olgem ausad, on see siiski keeruline.
Samas, kui võtta see motoks, siis küll ta välja tuleb, tasapisi kasvõi.
Miks lükata edasi iseenda eest hoolitsemine, kallimale oma hinge avamine, külaskäik sõprade juurde jne. jne. jne.
Teed kohe, oled õnnelik ja rahul endaga.

Rahu ja armastust kõigi hinge

Äitähh Pallike, et seda meelde tuletasid.  (aitahhkalli)Nii on elu lihtsam hulga maad! Ja mis muretsemine aitaks.

Jaa see omaette treening endale, et püsida hetkes. olen uurinud enda peal kaua suudad, et ei mötleks üldse ja vaatad kella, sekundeid ja siis alles näed kaugele vöib möte unistustes lennata ja rännata. Kust alguse sai ja kuhu juba jöudis. Usun siiski, et lootus on ja jääb alati igas asjas möttes vöi situatsioonis. Ja kui mäletada siis head, alati.

Jaaaa, unistamine, visualiseerimine ja plaanide tegemine on väga super, unistage nii palju kui võimalik . Tõin tähelepanu hetkevõlule, mis teinekord kiires igapäevaelus ja materiaalses maailmas võib kaduda. Ja tunda end igas hetkes täiesti olevana, iseendana, tervikuna ning tajuda kõike, mis on... Ja teate, kui tunnetada ühel hetkel, kui hea on elada, täita end rõõmu ja õnnega, seda laiendada igasse keharakukesse, Hingesopikesse, siis suureneb ka unistuste jõud ja energiaväli. Ja kui seda kanda kaasas kõikjal, kus Te viibite, jagada teistele- muutub Teie ja ümbritsetavte maailm kasvõi ühe päikesekiire võrra .

*** Mälestused ja nende tänamine on alati head.


Vikerkaarevärvi kallid!

Vikerkaarevärvi Pallikese väljaöeldud sõnad on tegelikult nii suure tähtsusega, et need kirjutan kohe oma eriti heade ütluste raamatusse üles ja püüan alati meeles pidada.      Aitäh!