Palju räägitakse sellest, et elagem rõõmus ja olgem õnnelikud. On sadu õpetusi, kuidas jõuda õnneni. Selle valguses võib jääda tunne, et kurb ja nukker olla nagu ei tohikski, see oleks justkui üdini negatiivne. Kui Te tunnete endas kasvavat vajadust nutta või lihtsalt nukrutsete üksinda, siis laske end vabaks ja kogege oma emotsioone. Lubage endal olla just see ja selline nagu Te sel hetkel soovite. Räägitakse, et rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Kusjuures käivadki. Need mõlemad on inimese loomulikud emotsioonid, vastandid. Aga mitte kumbki neist pole negatiivne. Nad lihtsalt on. Ja jäävadki olema. Usun, et paljud meist on tabanud end teinekord äkitselt nukruselainelt. Mõnikord on justkui tunne, et sellisel emotsioonil ei olegi alust ega põhjust. Et mis see siis on... Ehk on see millegi tabamatu tajumine, Hinge sisse laskmine, mida kehaliselt ja mõistusega võttes ei tabagi. Hing teab, ehk südagi. Ja las see siis jäädagi nii. Tunnetage ja olge. Las see mõistusega mõstmatu magus-valus nukruselaine voogab Teist üle - ja läinud ta ongi. Andes nii mõndagi, ehk võtteski.

Muidugi on palju hetki, inimlikke hetki, mil Te teate, miks olete kurb. Sellisel juhul laske endal ometi olla selles emotsioonis, ärge piirake end, ka mitte (sunnitud) õnnetundega. Olgem inimesed... Lubagem endale seda (privileegi).

Valgust ja armastust!