Aitäh! 
Jah, tean, see on tõesti nii. Arvamusi on erinevaid. Aga mina jäin siiski endale kindlaks, tean mis on mulle õige ja rääkigu teised mis tahavad. 
Aga tunne on peal võimas. Mul juhtus see nii, tegelikult kirikus olles, ristimise ajal mul jalad täiega värisesid all. Kartsin korra isegi, et kukun sealt selle ääre pealt alla, aga õnneks jäin paigale püsima. Aga siis ühel hetkel kui ristimine sai tehtud, tundsin ma et olen poole tugevam kui ennem, seda siis hingelises mõttes. See maagiline tunne tuli mulle peale alles hiljem, kui see toiming kõik lõpule oli viidud. Suutsin minna ka oma ema hauale, talle küünal viia, sest sai täis ju kuu aega, mil ta.. Ja nüüd ma mõistan ka surma enda tähtsust ja surnuaia tähtsust. Õppisin selle ühe päevaga rohkem juurde kui oleksin arvanud. Teatud kohtade pealt mu silmad avanesid, ennem siis nägin kõiki asju siiski poolikult. Siin elus on üldse nii palju asju mis on erinevad, aga omavahel on vägagi seotud. Ja mõistsin ka seda, et elu on selleks liiga lühike ja imeline, et vihale ega vihkamisele ei jäägi ruumi üle. Ja hämmastama ajab hoopis see, kustkohast tuleb see pidev energia, kes on päevad läbi morn ja tusane ja kaebleb, et ta elu on igav. Vaatamist ja avastamist on selleks liiga palju. Ainus millest on mul kahju, et ei ole piisavalt jõukas, et saaksin minna reisima ja avastada kohtasid, mis on nii ilusad. Ja täidetud looduse (ehk siis Emakese Maa enda) imedega. 
Austan ja imetlen ka meie kodukoha enda loodust.  Ja eriti kevadeti kus loodus alles hakkab jälle ellu ärkama, see on võimas ja imetlusväärne. 

Atäh!