Meenus üks aeg ja mida ma tahan jällegi teie kõigiga jagada. Nagu ma oma eelmistes postides kirjutanud olen kordan jällegi selle üle. Ma aastaid tagasi, teadsin et on olemas kõrgem jõud meist endist, Jumal, ja kui tema poole palvetada, siis ta võtab meid kuulda.
Aga see on väga eriline hetk mu elus ja jääb meelde kuniks mu enese surmani. Ma ei olnud kuigi suur palvetaja ja kui hakkasin ka vahest palvetama siis ma ei teadnud kuidas seda teha ja kas mu muret kuulda võetakse.
Lugu siis ise on selline. Ma käisin ühes kohvikus tööl, olin lihtne nõudepesija, aga palk oli hea ja see oli veel buumiajal, mil häid palkasid saadi. Ma käisin vahest emaga koos maal, aga üks tüdruk oli alati seal läheduses elamas keda ma salamisi imetlesin, et ta on seesmiselt nii hea ja puhas ja see peegeldus temast ka välja. Ei ole eriti hea inimeste tundja aga ilmselt oli siin siis sel korral tegemist vaistuga. Tal oli ka suhe aga see poiss, nagu ikka tänapäeval noored on, ei hoidnud oma tütarlast nii nagu peaks ja sõitis autoga isegi ka siis kui oli alkoholi tarbinud. Siis juhtuski ühel päeval õnnetus, see poiss sõitis endisel rallirajal ja ta tegi ühe vale liigutuse kurvis ja auto keeras üle katuse mitu korda. Poisi endaga ei juhtunud mitte midagi eriti aga sai kannatada tüdruk ja arstid viisid ta raskes seisuses haiglasse, mille tagajärjel ta langes koomasse. Olin tööl sel samal päeval ja see uudis raputas mind väga palju. Olgugi, et ma ei tundnud seda tüdrukut lähedalt, aga ma teadsin tema ema hästi ja ka mu ema teadis selle tüdruku ema. Esimest korda ma hakkasin siis palvetama ja palusin nii nagu ei kunagi varem ma seda ei teadnud ja oma mõttes ma ikka kordasin, et ta on hea tüdruk ja väärib uut võimalust, et saaks oma elu taas edasi elada ja seda võtta kui oma ühte eluõppetundi ja vahetada oma sõprusringkonda. Ma palvetasin iga päev. Isegi salamisi nutsin paar korda. Meenusid tema vanemad, kuulsin siis et tema ema ei ole teda kordagi Tallinna haiglas vaatamas käinud ja siis tekkis ka kohati kurbus hinge, et kuidas selline asi saab üldsegi võimalik olla. Möödus nädal, see sama tüdruk oli ikka veel koomas. Ma hakkasin mõttes alla vanduma aga palvetasin ikka edasi ja siis ma mõtlesin, juhtugu nii nagu Jumalal endal plaanis on. Ja juhtuski. Paar päeva hiljem ma kuulsin, et sama tüdruk kes oli olnud koomas ärkas ülesse, aga ei saa rääkida ega ka tunne inimesi ära. Siis oli tema ema vaatamas teda käinud haiglas, ja siis toodi ta siia haiglasse Kuressaarde. Ma saatsin Taevaisale tuhandeid tänusid, aga sellega ei jäänud veel need asjad kaugeltki mitte nii. Palusin edasi mõttes, et see tüdruk taastuks täielikult, et tunda ära oma pere ja et ta lõpuks taastuks täielikult. Ja nii juhtuski. See tüdruk tundis ära oma vanemad ja kuna kooma tagajärjel ta nägu oli ka veidi moonutatud, siis hakkas ta käima edaspidi taastusravis, mille tagajärjel ta hakkas vaikselt taastuma. Mitte kunagi me ei ole selle tüdrukuga omavahel tervitusi jaganud, kui oleme koos bussipeatuses kohtunud, aga siis kui ta oli juba piisavalt taastunud, tuli ta bussi peale, mille peale läksin ma isegi ja ta naeratas ja ütles mulle tere. Mu süda hakkas uperpallitama sellel korral ja ma olin Jumalale väga tänulik ja siis langesid mul rõõmupisarad. Mäletan, et üks naine vaatas isegi korra ka mu otsa, aga kuna ma kujutan ette et võisin olla tobeda näoga siis ma hakkasin paratamatult enda ette naerma ja see naine vaid muigas omaette, kes teab, ehk pidas mind hulluks või nii. Aga ma ei hoolinud sellest tol hetkel. Ja nüüd ongi, see sama tüdruk kes oli koomas, sellest poisist ta muidugi läks lahku ja oma sõprusringkonna ta muutis ära, jäid vaid need kes jäid ustavaks talle ka tema koomasoleku ajaks. Ja ta läks tagasi ka kooli õppima, Jumal andis talle uue võimaluse, tema võttis selle vastu. Ja muutis oma elu teiseks. Imeline ja siiamaani kui seda ikka ja jälle meenutan siis tekitab see mulle kananaha peale.
Siis teine juhus oli veel selline. Enne seda kui mu naabritädi tütar suri, kõik puugi tagajärjel, siis ta ju langes samuti koomasse, aga ma palvetasin nii väga tema eest, et ta tuleks sellest välja ja saaks olla koos oma perega. Ta tuligi koomast välja aga vaid selleks et jätta hüvasti oma perega.
