Tahtsin jagada mõningaid hetki oma elust, kui inglid on olnud mu kõrval ja see on aidanud edasi minna ka siis kui ego tahaks porisse püherdama jääda
Viimasel ajal on mul tehnikaasjadega omamoodi lood.. ühesõnaga lakkavad järjest mu asjad töötamast. Olen üritanud võtta seda kui paratamatust, mis kaasneb sellega, et mu vibratsioon on muutumas. Vanad asjad lihtsalt ei haaku enam uue energiaga ja mis seal siis ikka. Asju, mis lakkavad minu reaalsuses eksisteerimast, on küll väga mitmeid.. aga mis nende pärast ikka muretseda, saab ka ilma hakkama.. Kuni selle hetkeni, mil järgmiseks esemeks oli mu auto. Mind truult 5 aastat teeninud masina käigukasti aju otsustas, et ta enam ei suuda minuga sammu pidada (kui sümboolne jupp eks!
). Minu elukohta ja liiklemisvajadusi arvesse võttes on see aga ikka paras jama. Et lapsele lasteaeda järgi minna, pean 40 minutit kõndima. Bussi peale minekuks, et linna asju ajama või tööle minna.. jälle 40 minutit. Ja kuigi see nädalake ilma autota on kehakaalule väga hästi mõjunud (-2kg
), siis teadmine, et see remont läheb mulle maksma mu 2 kuu palga, ei ole üldsegi nii suurt elevust tekitav
Noja ükspäev siis oli tarvis jälle linna asju ajama sõita. Istusin bussis ja mõtisklesin vaikselt oma elukese üle järele. Kui pea 2h kestnud teekond hakkas lõpule jõudma, tundsin kuidas mingi haletsuse klomp hakkab kurku kippuma. Lasin sel valul rahus pinnale tulla, aga samal ajal ostsustasin täielikult keskenduda rahu ja usalduse tunde taasloomisele endasse. Tean juba ammu, et kui isegi hetkel on raske ja tahaks nina norgu lasta, siis tegelikult lahenevad asjad võluväel. Tuleb lihtsalt olla hetkes ja usaldada end voolu. Elu on seda lihtsalt nii palju kordi näidanud, et kui suudan seda teha, siis olen hoitud.. ning imelik oleks olnud ka sel korral eeldada midagi muud.
Kohale jõudnud, hakkasin bussijuhi poolsest uksest väljuma. Äkki kuulsin selja tagant kedagi mulle ilusat päeva soovimas. Pöörasin ringi ja mulle vaatas naeratava näoga vastu imeilus naine (jah.. just selline bussijuht oligi päriselt!
). Järgmisel hetkel sirutas ta välja käe ja ulatas mulle imepisikese klaaskommi ja lausus: "söö komm naeratusega ära ja soovi midagi. see läheb kindlasti täide!". Ta tegi seda nii veenvalt nagu oleks ulatanud mulle võlupilli ja selles oli absoluutselt võimatu kahelda
Tänasin teda, naeratasin ja soovisin tallegi imelist päeva. Kui olin uksest välja astunud, lisas ta veel silma pilgutades "las soov olla hea tundega ja ikka enda oma!" ning sõitis minema. Vaatasin bussile järele, nagu puuga pähe saanud. Silmad registreerisid bussi numbri 444TAK. Külmajudinad jooksid üle kere. Võimas inglipuudutus. Aeg peatus hetkeks.. kõik oli justkui filmis
Läksin siis mina nagu pilvedel kõndides edasi. Sain umbes minutikese astuda, kui minu tee tõkestas minikaubik. Olin sunnitud hetkeks peatuma. Seisin seal, ikka veel äsja kogetust vapustatud, kui silmad hakkasid lugema silti kaubikul. Seal oli suurelt ja rasvaselt kirjas "Ära muretse, kõik on korras". Sõitis see kaubik minema kui selle tagant vabanes järgmine reklaamkirjadega kaubik. Sinna oli kirjutatud suurelt "Ühiselt abiks". Rohkem polnud mulle vaja midagi öelda
Peale seda oli minus täielik rahu ja usaldus universumi suhtes. Ma tundsin et olen õnnelik ja tänulik. Minuga oli kõik hästi.
See oli jällegi võimalus tunnetada seda kuivõrd suur roll on meie mõtlemisel ja suhtumisel. Me võime igas situatsioonis otsustada, kas oleme kurvad või hoopis õnnelikud. Asjaolud tunduvad egole ikka olulised ja võimalikult keerulised, et peaks justkui muretsema ja kurvastama.. aga hing teab et saab ka lihtsalt olla. Olla lihtsalt õnnelik. See on vaba valik. Ja kui otsustame maailmale naeratada, naeratab maailm meile vastu
