On teil vahest tunne, et aeg seiskub. Jalutasin linnast koju, imetlesin valget lund ümber enda, mõeldes oma mõtteid, - avan enda hinge valgusele, avan oma südame armastusele. Olin hetkel osa suurest valgest, mis kõikjal kumas, tõstes pilgu taevasse lendas  üle minu kaheksa lumivalget luike. Olin nagu üksi maailmas, vaikuses, üksnes luiged ja mina ning kummaline rahu voolas minusse, enam polnud kiiret, kott polnud raske . Lihtsalt olin hetkes, hetkega üks, iluga üks, valgusega üks. Taevast vaadates olid Inglilennust tiibade jäljed taevas (nimetan nii pilvi, mis on tiibade moodi) ja helesinises taevas kumasid roosad pilved. Ava ennast ja hakkad nägema, kui imeliselt ilus see maailm oma valguses ja värvides on. Ava koos silmadege hing ja süda. Ja järjest rohkem hakatakse näitama... Samas on see nii lihtne ja samas tundub keeruline. On hetki, mida tahaks kirjeldada aga sõnadest tuleb puudus.
  

PS! Kaskeegi nägi järgmisel hommikul imelist taevast peale tugeva naisenergia Monika möllamist? Kuldsed kiired, helesinise ja roosaga ääristatud pilvedega Inglilende terve taevas täis, suured ja võimsad?

Hea kui on mõnus mull kus olla:). Käisin jalutamas ja leidsin lumeingli . Puhastust on ju vaja, Monika võttis ju tegelikult nii hästi inimestel aja maha ja äkki pani rohkem endasse vaatama ja meelde tuletama, kes me tegelikult võimsa Looduse kõrval oleme. Mulle see meeldis...

Mõtlesin just, et kas luikede arvul 8 on ka mingit tähendust ? Ja luiged, võivad need ka midagi tähendada? Kui 8 teistpidi keerata, siis lõpmatuse märk... (ei mõte nii palju, kui vaja küll leian vastuse, mul ju hea nina).

Ja jätkates samas vaimus...


 Läheb lahti lend
ja end leian taas
ja tunnen sulgi liikumas
ning näen - olen kõrgustes
kuhu ei pürgi keegi ees...

 Kui mina ei lä'e
siis Sina ei näe.
Kui Sina ei näe,
kus mina siis lä'en?

Pikk on tee
see minu ees
kuid pikem veel,
see minu sees...
13.12.'10

 Ja paistab, et ma suudan luuletada tulevikku - käisin üle poole h tagasi unes lendamas. Balti jaama kohal...

*Nuustik pööritab silmi ja imestab, miks sulgi unne kaasa ei võtnud.*

On jah, luuletades vaatad oma hinge. Mul hakkavad read peas kummitama ja nii naljaks, kui see pole tulevad eriti ladusalt, kui kirjutan helesinise pliiatsiga, mida miskipärast nüüd endaga igal pool kaasas kannan:). Vahel ei saa hommikuti magada, sest read tahavad minust välja saada .