P.S. Küll ikka soovitakse takistada, ju väga oluline info. Mitu korda pidin absurdseid vigu lühikeses tekstis (oma postituses) parandama. Elu on äge!

Ikka Valguse ja armastusega !

Tänud

Aitähh jagamast, väga-väga hea lugemine...
Olen ise "maadlemas" sarnase teemaga oma elus. Olin ise kunagi äärmiselt armukade ja kui tundus, et olen sellest peaaegu üle saamas, tuli mu ellu suhe kus olukord on vastupidine - elukaaslane on justkui peegeldus varasemast minast...ainult palju agressivsem selle tunde väljanäitamisel.
Ja mingil hetkel tundsin, kuidas hirmud lõid uuesti mul peapeal kokku, enesekindlus läks mu juures minema ja süütunded tulid asemele. Süütunded asjade pärast, mida ma tegelikult polnud teinud aga milles mind süüdistati.
Nüüd tundub, et olen alguses tagasi.....otsimas iseennast, püüdmas end taas maha rahustada.
Kõige jaburam on, et ka minus endas hakkab aegajalt armukadedus jälle ennast ilmutama....mingite tundevirvenduste ja kahtlustavate mõtetega...
Tean, et see on minu suur hirm mis on tulnud kaasa lapsepõlvest. Mingil põhjusel valisin endale maailmasündimiseks alkohoolikute perekonna, kus laps oli lihtsalt mingi segav faktor, keda keegi ei tahtnud ega armastanud... Tundsin lapsena hirmu, et kõiges halvas olen mina süüdi. Miks ja kuskohast see hirm tuli, ma ei tea...aga ta on minu sees ilmselt siiski alles ja tõstab aegajalt pead.
Annan endale aru, et kõik mu elus on õppetunnid....aga vahel on tunne et jään justkui mingisse õppetundi kinni ja ei suuda seda pundart kuidagi lahti harutada...ega teada saada, mis on siis minu peamine ülesanne või mida ma olen tulnud õppima....oeh.

Kui suhtes on palju "karmat" toodetud, siis jah, tuleb see rollide vahetus yldiselt järgmise suhtega, kui leitakse moodus, kuidas vältida(ntx teise osapoole karpi surumine) siis öppetund kandub edasi järgmisse elusse, ainuke vöimalus on öppetund omandada. Lugesin kunagi, et "vanad joogid" lähevad teinekord suhtesse, nuputasin ja nuputasin mina miks, ega möelnudki välja, elu kurinahk aga suunas mind pea 3 aastat olnud tsölibaadist suhtesse, seal alles selgus täiuse nörk koht, nimelt iseendas armukadeduse öppimine ikkagi suhtkoht keeruline. Ise pean veakohaks juba väiksematki ärrituselaadset seisundit vöi stressitekitajat, kuna tean ju, et viimne kui yks asi on enese pöhjustatud, kui korra öppida siseilmas tekitatut märkama välistes muutustes on raske enam elu teisiti elada. Kuna seal ju vöimalik köike välises muuta pisikese seadistuse muutusega.
 Suhe minuarvates peaks pöhinema yhistel väärtushinnangutel, mis siis sisuliselt ideaalis tähendaks, et mölemad vöivad ytelda, et on vabad, kuid siiski oleks elu rohkem "abielu" kui enamus abielusid. Iga leping kolmanda, juriidilise osapoolega pole enam vaba suhe, sest suhte kolmas osapool on niigi juba olemas.

  Lugesin läbi, tundub, et sain aru. või ei saanud
Samas on mu elus ikkagi õppetunnid suhte probleemid, millest ma aru ei saa.
Lasin endast vabaks inimese, keda väga väga armastan. Muidugi kaasnes sellega hingevalu. Osho raamatutest olen lugenud, et Armastus ei tee kunagi haiget. See pani mind mõtlema, kas ma armastan teda ikkagi tingimusteta, kui ma vabaks lastes ise haiget sain ? Aga ehk on see minu alateadlik viis õppida niimoodi tingimusteta armastust? Hingevalu möödub, aga armastus jääb.

Minu abikaasa armastab ka mind tingimustega - kui ma teda armastan, ütlen seda, siis ta ei joo. Kui ma olen väsinud maski kandmast - sest tegelikult on mu armastus tema vastu ammu otsas - siis joob.
Ühesõnaga tingimused naisele:kui armastad mind, siis ma ei joo, kui ei armasta, siis joon.

Ma ei saagi päris hästi aru sellest tingimusteta armastusest.

Ma soovin küll kõigile head, ei soovi kellelegi halba, aga tingimusteta armastada ikka siis ei oska, vist, kui kahtlen. Huvitav, kas tingimusteta armastus jõuabki üldse kõikide inimesteni? st. kas kõik inimesed oskavad tingimusteta armastada või vähesed väljavalitud.
Kui vaadata suhteprobleeme, mis inimeste seas valitsevad ja küllaga - siis tuleb tõdeda, ega vist.
Kui kõikjal oleks tingimusteta armastus, ei oleks ka suhteprobleeme ja - ka elu õppetunde mitte ?

See lõik artiklist:Hirm, et mind ei armastata, on sellisel juhul meie käitumise peamiseks põhjuseks. Kes hakkab nõudma, kes nutma, kes karjuma, kes sulgub endasse, kes hakkab meest- naist teenindama. Ikka selleks, et saada armastust. Kui saame oma hirmudest vabaks, ei pea me tundma armukadedust ega uskuma, et armastada võrdub omada. Samuti ei pea me uskuma, et peame kedagi teenima, et olla armastatud. Hirmuvabalt elades julgeme me olla need, kes oleme. Meil ei teki vajadust olla kahtlustav ja armukade, sest meis puudub hirm, et mind ei armastata.

Just seda kogesin täna korraks:kahtlus, et mind ei armasta see, keda mina armastan, tõi korraks esile paanilise HIRMU - sisekõne endaga:kujutad ette, ta ei armastagi sind, ta ei taha sind, pole kunagi armastanudki, sa ise ainult arvasid, et armastab, tegelikult ei armasta! mitte keegi ei armasta sind, pole kunagi armastanudki!
Siis lähed oma lapsepõlve, võtad selle väikese hüljatud Teresakese sülle, lohutad ja kallistad, kinnitad talle, et Mina armastan sind...
....aga tingimusteta armastada ikka ei oska...
Muidugi on absurdne veel see, et oma abikaasa kinnitab kogu aeg, et tema armastab mind - aga miks MINA siis seda ei tunne!? No lohutus seegi, et keegi ikka väidab, et armastab....ehkki ise tahaks niiväga, et keegi teine, keda ise armastad, et hoopis tema sind armastaks ...

Vähemalt see on hea, et armukadeduse õppetunnid on läbitud ja neid enam ei eksisteeri

Kallis Universum, tänan sind õppetundide eest

Ja mitte kuhugi pole vaja kinni jääda. Ja ennast halvasti tunda.

Aga kui nii ongi, et tunnedki ennast halvasti. Mida siis teha? Jah, ma tean, otsida ja leida midagi head. Leiadki ja ongi mõneks ajaks hea. Varsti jälle halb. Siis taas eneseabi raamatud, vaimsed seadused, tunned, et murrad läbi. Ja ikka ei murra, visatakse kamaluga uusi õppetunde...uus ring. "Kes aias,..." see armas lastelauluke