Tänane hommikupoolne oli lihtsalt imeline. Otsustasin midagi iseenda jaoks teha, panin suvekleidi selga ja läksin koeraga jalutama. Noppisin teeäärest metsmaasikaid ja nautisin loodust. Selline tunne et vajusin nagu hüpnoosi, silitasin kive mis tee peale jäid ja rääkisin mõtetes Inglitega.
Jalad kandsid mind mereäärde, muuli juurde, mis oli seekord inimestest täiesti tühi. Ainult 2 valget luike hulpisid muuli juures. Jooksime koeraga siis mäest alla muuli poole, võtsin kingad jalast ja hüppasin ühelt kivilt teisele, nagu muinasjutus
. Vahepeal istusin kivile maha ja vaatasin luiki ja rääkisin mõtetes nendega. Kahjuks mu suur hundikoer suurest ekstaasist ikka jookseb vette ja ajab kõik ilusad linnud eemale
.
Sellel hetkel kui avastasin et tunne enam paremaks minna ei saagi, kõndisin edasi ning kivide ja rohukamakate vahel oli maa valgeid sulgi täis. Tõenäoliselt olidki need luikede suled. Hiljem uuesti jalgupidi vees sulistades märkasin kõrgjastes kivide vahele püsti asetatud kimbuna linnusulgi. Selline tunne nagu keegi oleks just mulle selle märgi sinna jätnud.
Igatahes oli see tunne supper. Tean et mind peaks ees ootama varsti suur elumuutus, mil jätan selle ilusa Pärnu lahega hüvasti ja kolin rohkem Lõuna-Eestisse, sinna kuhu mu süda kuulub. Ja tundub et ma olen õigel teel!
Ilusat imederohket päeva teile kõigile armsad Inglikesed
