Kui lapsena maal vanaema juures käisin armastas ta ikka rääkida lugusid külaelanikest. Mulle meeldib eluline lause:"Kõik, mis me siin maailmas teeme, teeme me iseendale."
Elas naine kaksikutest väikeste lastega. Laste isa oli alkoholisõber ja nii pidi naine üksi hakkama saama lastega ja ka nende toitmisega. Lasteaeda tol ajal polnud, aga tööl oli vaja käia. Nii jättis ta lapsed koju ja läks tööle. Töökoht oli eemal ehk pool kilomeetrit. Juhtus õnnetus, kui lapsed üksi kodus olid läks maja põlema, lapsed majas. Naabrinaine nägi seda ja nägi ka lapsi majaaknal elusana veel. Ma ei tea, miks naabrinaine neile appi ei tõtanud. Ehk ei reageerinud nii kiiresti või lihtsalt ei tulnud selle peale, et aken lihtsalt katki lüüa-ei tea. Naabrinaine läks hoopis laste emale ütlema, et ta maja põleb. Selleks ajaks, kui laste ema kohale jõudis olid lapsed juba vingumürgitusse lämbunud.
Läks mööda 15 aastat, pikk aeg mis? Naabrinaisel oli poeg, kes oli juba saanud täiskasvanuks. Täiskasvanud mees istus lauas ja tal läks leib kurku ja lämbus.
Peale oma surma käis see naabrinaise poeg oma ema unenäos ja rääkis, et ta on õnnelik ja tal on nüüd töö. Usun, et see töö on tal ingliks olemine. Inglina inimeste aitamine.
Siit minupoolne soovitus, kui teil on elus kriis ja te ei tea, mida teha või ei oska kohe kiiresti otsustada. Kutsuge appi ingleid. Inglid tahavad aidata ja aitavad meeleldi, aga nad saavad aidata vaid siis, kui te neilt abi küsite.
Valgust ja Armastust:)
