Katkendid raamatust "Haldjatarkus" Gillian Kemph.
Haldjaid on kerge mõista: nad jagavad õnne inimestele, kes seda väärivad ja ebaõnne surelikele, kellel on vaja veel ühtteist õppida. Ausus ja truudus on nende õrnade olevuste olemisviis. Kõik haldjad naudivad salajas olemist- nad on haavatavad võõrad, kes suudavad teha imesid. Suuremal osal haldjatest on rohekas jume ja kannavad rohelist kõikvõimalikes varjunditest, et looduses varjule jääda. Kõigil on võime peaaegu otsekohe sulanduda lilledesse, puudesse või maastikku, kus nad elavad.
Kahtlemata oled sa neid näinud- hommikuudus või päevaloojaku hämaruses, maal ja metsas- lehed ja lilled näevad vahel välja nagu liikuvad olevused, mõni puutüvi meenutab nagu väikest kentsakat inimest. Haldjad on õhulised, sa võid neid puudutada samuti nagu vikerkaare peegeldust või kummitust. Kui sa oled haldjat näinud või arvad nägevat- soovi midagi ja su soov läheb täide. Haldjaid on lihtne märgata küünlaleeki ümbritsevas kumas. Vaata leeki, sulge mõneks hetkeks silmad ja vaata uuesti- ja sa näed keerlemas haldjate tantsuringi. (mina ise pole suutnud veel näha neid
)
Haldjad ilmuvad meie, inimeste maailma murrangute ajal. Kui inimene peab langetama tähtsaid otsuseid, tulevad haldjad õiglust edendama. Haldjad suudavad õnnistada meid kõige imelisemal ja uskumatul viisil- ja kapriisi ajel sama hõlpsasti ka needa neid, kes loodusseaduste vastu eksivad.
Haldjad sünnivad elupaikadesse vastavalt oma elemendile. Nende lemmikaeg on hämarus, päikeseloojang ja ööpimedus. Haldjariigis kulgeb aeg meie maailmaga omamoodi: üks aasta Haldjariigis võrdub päevaga surelike ilmas.
On olemas haldjabeebid ja vanad haldjad, sünnihaldjad ja matusehaldjad. Suurem osa haldjaid on asised töötegijad- naised ketravad, koovad, õmblevad rõivaid ja teevad süüa- haldjakoogid!- mehed kauplevad turul, töötavad kingseppade ja käskjalgadena. Mõned haldjad on vembumehed, teistel on vägi inimestele kunstiandeid jagada, nt õpetada muusikat või tantsu. Haldjariigis on igasuguseid haldjaid.
Haldjad armastavad flöödimuusikat, samuti laulda, tantsida ja pidusid pidada. Nende pidustustes jäävad mõnikord maha haldjaringid- rohelised sõõrid rohu sees, kus on tantsu löödud. Üheks haldjate meelistegevuseks on lillede külge kastepiiskade või "haldjapärlite "riputamine.
Suurem osa haldjaid ei saa süüa inimeste toitu. Kui seda teevad, sureb nende haldjaloomus ja nende roheline jume kaob. Nad elavad viljateradest, seemnetes, marjadest, puuviljadest ja taimedest, mis koduümbruses leidub. Nad naudivad lillenektarit, mõned aga armastavad eriti ambroosiat, jumalate rooga, mis lõhnab ja maitseb nagu mesi.
Haldjad on fanaatilised puhtusearmastajad ja võivad ka inimeste majapidamisse appi tõtata. Kõik haldjad hindavad tänulikkust, mida ei pea tingimata sõnades väljendama- keegi ei pahanda kniksu või kummarduse peale.
Mitte kõigil haldjatel pole tiibu- tiivutuid kannavad putukad, nt mesilased, kiilid ja liblikad, samuti linnud ja nahkhiired. Meelislinnud on lendamiseks käblik, punarind, kaaren, öökull ja kotkas. Suviti katkuvad haldjad ristirohtu, millega saab lennata nagu nõialuu seljas. Hiired, uruhiired ja siilid pakuvad maastikutransporti. Aga haldjad räägivad surelikega haruharva sõnu kasutades, sest rääkimine paljastab olulise osa nende olemusest. Nad suhtlevad üksteisega muistses keeles, mis kõlalt meenutab vanainglise või muinaskreeka keelt.
Ja kas sa usud haldjatesse või mitte- haldjamüüt elab edasi, kestes täpselt sama kaua kui loodus, armastus ja romantika.
