Tahaksin teiega jagada oma lugu.

Kuskil kaks aastat tagasi avastas mu sõbranna selle foorumi ning saatis mulle lingi poolekese leidmise palvega. Kirjutasin selle tookord üles ning lisasin selle oma teiste palvete hulka, millega ma päevale tavaliselt rahulikku kulgemist palusin. See palve andis mulle tohutult lootust, kuigi ajuti kadus lootus pettumiste tõttu ära. Ajasin segi armastuse ja vasikavaimustuse ning kurvastasin, kui mu meeldimise ohver ei osutunudki selleks teiseks, kauaotsitud poolekeseks. Mingil hetkel andsin alla ja viskasin poolekese palve nurka.

Veidi aega hiljem sattusin töö tõttu suhtlema ühe noormehega. Ma ei osanud temast esiti midagi arvata, jättis küll sümpaatse ja meeldiva mulje ja temaga suhtlemine tekitas huvi edasi suhelda. Klappis justkui, ja aeg-ajalt märkasin, kuidas ta mulle vargsi pilke heidab, ent ma ei tahtnud midagi loota ja tuletasin endale meelde lauset, et hunt kodu lähedalt ei murra, et ma ei tohiks temaga mingit tegemist teha.

Temaga suhtlemise enesele keelamine lõppes sellega, et hakkasin tal külas käima. Veendusin aina rohkem, et meil on ühiseid huvisid. Kord oli meil juttu nimedest ning ma rääkisin talle mõttest panna tulevikus, kui nii peaks juhtuma, oma esimesele tütrele üheks nimeks Juuli. Teist nime ma küll ei öelnud, ent noormees ütles selle ise välja. See hämmastas mind väga, ent tekitas hea tunde - ma olen sattunud kokku inimesega, kellega olen ühel lainel.

Kuna me ehk veidi ootamatult meie endi ja meie sõprade arvates kokku hakkasime, tekib mul mõnikord kahtlus, et vahest see noormees poelgi mu pooleke, et võib-olla ma justkui nõidusin ta ära... Ei taha samas aga seda mõelda.