Mida teie arvate sellest loost?


Umbes 6 kuud tagasi tutvusin toreda sõbrakesega.Ta ei ela otseselt Eestis aga käib siin tihti.Palusin Jumalat ja Inglitelt kindlat (ilmutust), nägemust näiteks unes,kas ta on see õige.
Ja,siis hakkas pihta...-kui ta Eestisse jõudis jäin mina korralikult haigeks,või kui ta helistas olid minul juba teised plaanid,mida muuta ei saanud ja pidime kokkusaamise edasi ükkama.Kui ta uuesti paariks päevaks koju tuli, olin mina pikad päevad tööl ja töölt ära tulla ei saa ju.Nüüd mõni päev tagasi tuli ta jälle paariks päevaks koju ja minul 2 päeva nii halb olla-pea valu,süda paha ja kobisin voodisse.Nüüd on tekkinud tõeline hirm,kui ta tuleb,mis nüüd jälle juhtub ja lähen juba praegu endast nii välja ja hakkab täiesti paha,keerama.
Kas see on siis vastus mulle kõrgemalt,et see ei ole minu poolekene, sest meil on pidevalt takistused ees ja kas tõesti kõrgemalt antakse märku nii,et jääd sellel hetkel raskelt haigeks?
Olen saatnud palve ka kanalisse ja aga tundub,et kõik läheb järjest keerulisemaks.
Aga muidu on meil väga hea läbisaamine,klapp aga...

Olen nii segaduses,et olen juba kõigest loobumas ja mul on tunne,et temagi.

Üsna selged vihjed Kuskilt lugesin, et kui tegu õige poolekesega, siis peaks hoopis tervenemine algama.
Mul ka sarnane kogemus, kus tahtsime kogu aeg kokku saada, aga kuidagi ei õnnestunud. Väga täpselt ajastatud takistused tulid vahele. Aga me ikka punnitasime ja lõpuks saime ka kokku, aga jah... See oli minu vaba tahe ja tahtsin seda kogemust endale. Sain vitsad kätte ja tegelikult olen päris tänulik, et asjad selgeks said. Muidu võib-olla olekski midagi õhku rippuma jäänud.

Kallis Liis
Erinevalt sinust vaatan ma sellele küsimusele mehe silmadega, pealegi suht pika mehe silmadega. Ma ei tunne et se "ke" mulle haakuks. Lühematel - vähematel meestel on aga üldreeglina pisike Napoleoni kompleks põuetaskus ja kui neile see "ke" kandikul ette pannakse, võtavad nad seda sisimas pigem valuliselt.
Soovimata üldistusi teha julgen arvata, et ka korpulentsemate õrnema soo esindajate juures on see "ke" kaheldava väärtusega kompliment, mida annaks lihtsalt asendada millegi muu ja siiramaga...

Loomulikult on siin tegemist vaid kitsalt minu subjektiivse arusaamaga ümbritsevast .   

Ega see eesti keel nüüd niiiiii vaene ka ei ole. Ja isegi sellel "ke"-l on erand, mis reeglit kinnitab, nimelt väljend "kullake", mis on juba iseseisva tähenduse omandanud moel, et seda sõnaga "kuld" enam asendada ei sobi...

Aga vaieldamatult võid sa oma lemmikule öelda just seda, mida süda ette ütleb, sest intiimsuses maksavad hoopis teised reeglid kui grammatikas...  Õnne sulle! 

Kulla Mann

Kui sa ise juba paned tähele neid märke, mis on takistuseks sellele suhtele, siis tee ise järeldused. Kõik on sinu otsustada. Edu sulle otsuse tegemisel  ja ingleid sulle appi .

Sulle Liis, tahaks tuua ühe näite oma elust:
Elasime koos ämmaga ja ma ei mäleta enam seda situatsiooni, mis oli, aga ütlesin oma armsale mehel, et oled ikka totu küll. Ämm, kes kuulis seda, tõstis häält ja riidles minuga, et nii ei sobi ikka öelda. Ta solvus ikka tõsiselt, et ütlesin tema pojale nii. Mees aga muigas ja suudles mind selle sõna eest.  Tahan öelda, et tähtis ei ole sõna, vaid see kuidas sa seda ütled. Missugust tunnet kannab see sõna. See on minu tähelepanek elust. 

Õige tähelepanek Öeldakse ju ka näiteks "lollike" suurima südamesoojusega või siis "tarkpea" külm-põlastavalt...

Kohtusime: mina klient, tema teenindaja. Lobisedes temaga tekkis soov saada temaga sõbraks. Lihtsalt sõbraks. Mingist hetkest said meist siiski rohkem kui sõbrad. Suhe oli lühike. Ta oli imeline, täis romantilisi üllatusi, oskusega lugeda mu soove mu silmadest, lilledega - sõber, sõber, sõber.
Jättis mu maha. Enam pole meid - on tema ja mina, kes pole mitu aastat kohtunud. Miks ma ei kuulanud oma sisehäält! Mulle ju öeldi, et see mees võiks olla hea sõber. Muide, meil olid "mõmmukallid" - armastasime mõlemad igal võimalusel kallistada ja tema oli tol ajal ka ümarapoolne.