Väike soovitus alanud aastaks.

Kirjuta igal õhtul oma päevikusse, märkmikusse või blogisse üles selle päeva rõõmsad hetked. Neid võib olla üks või mitu. Nii palju, kui ise tunned ja tahad. Need võivad olla rõõmuviivud ja -killukesed, aga ka suured õnnestumised ja kordaminekud.

Leia igast päevast mingi rõõmutuksatus ka siis, kui oled olnud väga kurb. Võib-olla on selleks rõõmuks lihtsalt päikesekiir või kellegi sõbralik naeratus, õnn teha süüa armastatud inimestele, hea hinne koolis, tore kohtumine... - mis iganes...

Aasta lõpuks on sul sel viisil kirjas vähemalt 365 rõõmu ja küllap sa isegi imestad, kui paljusid neist sa kirja panemata oleksid lihtsalt unustanud või liiga enesestmõistetavaks pidanud.

Alusta kohe täna. Ja ära unusta nii toimida iga päev. Nii oled sa aasta lõpuks rikkam kõigi õnnelike hetkede võrra, mille saabumist sa aasta esimesel päeval isegi oodata ei osanud või ei söandanud. Neid meenutades leiad sa jõudu edasi elada.

Sinu aastad on sinu rikkus.

See oli siis minu soovitus.

Hea soovitus tõesti

Midagi rõõmustavat tänasesse päeva - lisan selle esimeseks   

Tegelikult tore mõte

Mul soovide raamat seisab koos piltide ja pealkirjadega, aga sõnastatav soov veel puudub. Lihtsalt kas laiskus või mis iganes, aga kirjutatud ei saa  

Kaisu, suur aitäh! Selline õnnehetkede märkmik on väga tugeva positiivse energeetikaga ja märkmikku avades saab sealt paraja doosi Valgust. Super!

 

Mõtlesin kas postitan oma arvamuse või mitte, kuigi, mul ei ole õigust teiste käitumist hinnata ega arvustada, teen seda siiski.
Ühest küljest on mul hea meel, sain teada, et postitus ei ole kaisu oma. Tänan sind helge hommik.

Viitamine on hea tava kui teadmised ei ole sinu omad, väljaarvatud üldlevinud teadmised, sest mõned mõtted muutuvad paljudele justkui omadeks mõteteks, kuna neis peitub tõde.

Mina oleksin saatnud kaisule kirja,  andes talle võimaluse teha parandus oma postituses ja alles siis, kui kaisu ei oleks reageerinud, oleks teinud postituse pesas kõigile.

Me kõik õpime, teeme vigu. Vabandan su ees helge hommik, kuid see ei olnud ka just kõige eetilisem käitumine, nii et ka sul endal on mõndagi õppida.

Valgust ja Ingleid 

Kaunist hommikut kõigile! Tegelikult olen ma ka ise siin omaloomingu jaotuses, mõtteterade alajaotuses, kimbatuses olnud, sest enamus mõtteterasid ei ole ju foorumiliikmete omalooming, vaid on kellegi teise omad, otsitud või leitud internetiavarustest. Isegi kui teha märge, kelle sulest need pärit on, jääb ikkagi selline ebalev tunne, et see pole ju minu omalooming. Ehk tuleks siin veidi midagi muuta.

Mis puutub konkreetsesse postitusse, siis seda lugedes teadsin ka mina kohe, kuskohast see pärit on, sest blogi Suleke on üks mu lemmikblogidest, mida loen ja see oli üleüldse kõige esimene uks minu esoteerikamaailma. Samas mõistan ka postitajat Helge hommik. Ega mulle ka ei meeldiks, kui näiteks keegi minu kirjutatud omaloomingulise luuletuse alla hoopis oma nime kirjutaks. Samas on Niuxu soovitus õige.

Inglipesa on nii armas pesa, pehme ja soe, hellust ja armastust täis, jätame okkad siit väljapoole

 

Armsad ja kallid olete 

Täiesti nõus teiega, ja tegelikult, kui ma mõtlen, siis on enamus minu mõteteks saanud mõtted kellegi omad Nii olen minagi aegajalt segaduses, kuidas postitada ja kas postitada, teades, et teatud tarkused on minuni jõudnud läbi teiste õpetuste, aga kuna ma olen nad omaks võtnud, siis ma mingil hetkel enam ei tea, kes oli antud tõetera autoriks ja kui ma siis postitaks alati umbes nii: ma ei tea, kes on antud mõtete autor, aga mind on aidanud see õpetus, olen tänu sellele jõudnud teatud teadmisele jne, läheks asi veel segasemaks... Just nagu hetkel on, ma ei oskagi enam õiget mõtet esile tuua

Oluline on hetkel see, et kaisu jagas oma teadmisi meiega südamest