TÕEPEEGEL

Olen peegel sulle
Ja Sina peegel mulle.
Olen peegel talle
ning tema peegel mulle.

Vanad mõtted nüüd tulle,
et ei korduks kõik jälle.
Elus kohanud olen hulle
Tõe peegeldusi mulle!

HINGELEEK

Õeluste pritsimisest villis on keel,
Mustadest jõududest vaevatud meel.
Pikalt longitud allakäigu teel,
täielikult kadunud pole lootus veel.

Valgus olemas on kõigi sees,
oled naine või oled mees.
Julged käivad kõige ees,
Ujuvad pimeduse vees.

Lase särada oma hinge leegil,
Seda kustutada ei suuda keegi.
Isetuid tegusid kõikjal sa teegi
Ja Looja Ilu kaunistab su hingepeegli.

NÕIARING
   
Jumalikus ilus justkui puudub valu,
maises valus puudub justkui ilu.
Tõde peidab end illusioonis
mille mõistmiseks tegelikult see mäng ju loodi.

Mängu nimi teada meil ammune,
siiski arutult ringi tihti veel tammume.
Emotsioone alla siiani me surume
ja kaeveldes armastust jõuetult nurume.

Vähesed mõistavad armastuse tegelikku päritolu,
sellepärast enamus meist vajunud ongi just sohu.
Ning tõdeme siis, et jälle saanud me nohu
ja innukalt neelame arstilt saadud rohu.

Kuid paranemine siiski on ju vaid näiline
ja imestame miks raskeks muutunud on ka käimine.
Ei usu me, et tõelist tervenemist ei anna rohud,
pigem kaasnevad nendega suurenenud terviseohud!
 
Kas igavesti jätkubki see „nõiaring”
ja pitsitama jääb meid EGO king?
Siinkohal ütlema pean universaalse tõe,
mille peale juhmard võib olla lausa õel-

kuni lahutatud meist on meie kaunis hing,
kihutame kiirteel, mis on kahjuks ring.

VALGUSESÕDALANE

Raskusi taludes ees me sammume,
aegajalt kohapeal ringi ka tammume.
Hirmust sajatusi suudele manades
Südame valudes, pisaraid valades.

Valgusesõdalasteks nimetatakse neid,
Kes julgelt läbivad pimedaid teid.
Kuid hingevalgus on kuldaväärt leid,
Kõike seda teeme, Sest armastame teid.

Tihti kui tundunud tee liiga pikk,
abi on osutanud iidne seenemikk.
Avada aidanud ta teadmistelaegast,
et vabaneda võimalik on kergesti vaevast.
Saab lahkuda hirmuta uppuvast laevast,
Kui jumaliku tõe saame teada me taevast.

ARMASTUSEJÕUD

Tahan aidata,
aga kuidas?
Kui vastuseis on tugev
minu soov, aga puhas.
Kas proovida jõuga,
või selgitada nõuga.
Kuidas saada tulemusi –
Andmata või saamata lõuga?
Millal peaks huumori
ja millal peaks siis ?õuga?
Vastus on keeruliselt lihtne –
armastusejõuga!

ELUTEATER

Eluteatris pikalt ma osalesin,
Ühte rolli pidevalt vaid kogesin.
Tormasin ringi ,tallasin kingi.
 Rahmeldamisest tihti hing oli kinni
Kuni mulle ütles guru:
„Su silmis on illusioonipuru.
Kuid lõpuks sa siiski mõistad
Ja rõõmust sa hingest siis hõiskad.
Peale seda on pilk sul selge
Ja tulevik valgusest helge“.

ALISTUMISE VÄGI

Näiliselt muretuna päikese all pidevalt peesitasin
Ja teisigi endaga ühinema ma meelitasin,
Et seeläbi paista teistega sarnane,
Mitte nii kole ja mitte nii karvane.
Oma hirmudega silmitsi seistes
Vigu tihti nägin vaid teistes.
Puuduseid osavalt ma peitsin
Ja õigustusi endale alati leidsin.
Vihasena raskuste all kaeveldes
Ja teistega karvupidi maadeldes.
Ma siiski lootsin mõistmist ja andestust
Seda saades – aga ise endale näitasin ust.
Elutormides porisena lompides,
Ja masenduses lootusetult lonkides.
Lõpuks nägin väljapääsu ja teed
mõistsin miks merre voolavad kõik veed.
Alistumises peitub pääsemine ja tee
Ja  avaneb meie seitsmes meel.
Vabaduse meile võimaldab siis see,
Vabaduse olla õnnelik oma eluteel!

KUTSE

Miski hääl on minu sees,
Mis hüüab eemalt kauguses.
Tunnen kutset, igatsust,
ikka teesklen vigastust.
Millal lõpetan peitused
Ise endale eitused.
Armastus kõrgel ootab mind,
Looja, ka mina armastan sind!
Me ju olemegi juba koos
Jumalikus valgusevoos!

LUNASTUS

Kuidas andestada neile,
kes külvavad valu?
Kuidas meenutada armastust,
kui kadunud on aru?
Kust leida küll jõudu,
et kuulutada tõde,
kui sind kuulamas on mees,
kes peast on sõge?
Andestus, armastus, valgus ja pimedus.
Vihkamine, raev, ahastus ja tigedus.
Kokku need põimi
ja omaks kõik tunnista.
Lunastuseni jõuad
nii sisemise sunnita!

TAIPAMINE

Pikalt otsisin, küll siit, küll sealt,
nii maa seest, kui maa pealt.
Vaatasin ette ja vaatasin taha,
Kulutasin mõttetult väga palju raha.
Ostsin ehteid, riideid, kalleid kingi,
Pidevalt reisisin, käisin kõikjal ringi.
Siis raamatust lugesin juhusliku rea
Ja lõpuks märkasin olulise vea.
Ma väljastpoolt otsima midagi ei pea,
Sest minu sees ju asub kõik see hea!
Nüüd kui mõistan ja tõde tean,
aitama ennast ja teisi ma pean.
Valguse poole sammud kõik sean
endaga kaasa ma teidki nüüd vean.

ÕNNELIK LÕPP- Kaunis surm

Oi, kuidas mulle meeldib mu keha.
Oi, kuidas mulle meeldib sellega mõnu teha.
Küll mulle meeldib hästi süüa
Ja ennast pidevalt kõigele maha müüa.

Nii väga mulle meeldib  meelelahutus
Ja üliagara meele jahutus.
Tunda, et olen elu peremees,
Libe röövkala sogases vees.

Kui hea on tunda ennast tähtsana
Justkui teistest rohkem ehtsana.
Kui väga mulle meeldib surm,
Et ärgata ja mõista.
Huuh, Olin täitsa hull!

Väga tõelised luuletused,tõesti ,üldiselt loen harva luulet ,aga need panid lugema ,aitäh ,kullapai.

Aitähh, Raigo! Sul on annet, Su looming on voolav ja täis iidset tarkust.

Lugedes täna uuesti neid ridu, jõudis lõpuks arusaamine ka minuni. Olen senini olnud justkui silmaklappidega hobune.

Mulle jõudis just kohale, et olen pööranud pilgu õigesse kohta.
 Su luuletus Tõepeegel. Ma lugesin seda ükskord üldise, ülelibiseva pilguga.
Khm. Ja nüüd ma NÄGIN.

TÕEPEEGEL

Olen peegel sulle
Ja Sina peegel mulle.
Olen peegel talle
ning tema peegel mulle.

Vanad mõtted nüüd tulle,
et ei korduks kõik jälle.
Elus kohanud olen hulle
Tõe peegeldusi mulle!


 Sa kirjutasid endast, jah.
Kuid, mul on tunne, et Aeg jättis siia mulle hetke igavikku mõistmaks, et need sõnad on ka sõnum mulle.
 Peegel mulle.

Mu tänud, oled oma väljendustes sarnane.