Ma ei ole luuletamises hea, kuid pani siiski midagi kirja..

Ma olin loll, sest usaldasin sind,
ja sinu sõnad justkui pimestasid mind.
Kuid nüüd ma tean kes sa tegelikult oled,
Sinust midagi enam kuulda ei soovi.

Ma avasin sulle oma südame ukse, ja
kõhklemata lasin sind sisse..
Sa tõid endaga kaasa päikese, kõik hea,
mis ühel hetkel osutus valeks.

Sinu ilusad valed mul haiget tegid,
hoolimist ma lõpetada ei suutnud,
ma püüdsin sind kogu südamest vihata,
kuid selles ebaõnnestusin.

Kõige kurvem on see, et ma,
arvasin sind kuuluvat mu ellu,
see olid vaid minu ettekujutus.

Tundsin ennast nukuna,
kellega mängisid vaid igavusest,
või hoopis haletsusest ?
Mis põhjusel iganes seda tegid,
mind enam ei huvita.

Ma ei andnud alla,
lootsin et hakkad ka hoolima,
sellega vaid raiskasin aega,
mida oleks saanud paremini kasutada.

Kuid nüüd olen targem,
ja ei usu sõnu, mis
tulevad kergelt.
Sa andsid mulle õppetunni,
mida ma eal ei unusta.