Autor Teema: Möödujana (Loetud 7114 korda)

Mari · « : oktoober 06, 2011, 13:44:45 »

Tuli selline mõte jagada teiega oma lahkunud venna loomingut. Ta oli poeet ja kirjanik, kelle elu lõppes 19 aastaselt ja kelle luulekogu sai kokku pandud, kuid on siiani jäänud teatud põhjustel avaldamata. Tema luuletused on minu hinges nii sügaval, nagu mälestusetempel, neid ridu lugedes tunnen isegi füüsiliselt tema lähedust. Siin on mõned minu jaoks eriti tähendusrikkad luuletused. Tema stiili iseloomustas arvisiialik kadrioruromantika kuid ta ei kirjutanud millestki nii hingestatult kui armastusest ja sellest kõik tema luuletused tegelikult räägivadki.

Vihmasajuvalus

Vihmasajuvalus
me pargid jäänud tühjaks,
elu puhkend õide õrnalt
aprikoosisalus.
Vihmasajuvalus
ma tean et linnas sind ei kohta
aga kuskil ikka koos me
sest ka sinul
on ju valus

Vihmasajuvalus
peeglina mind vaatab asfalt,
jälgib kuid ei vasta, sest on
lombid justkui kuumas vahus
Vihmasajuvalus
ka piiski lugedes ei tea -
kui palju vihma minu sisse
üldse enam mahub?

Silmad nagu sada aastat

Silmad nagu sada aastat,
teoreemi lõplik lahendus.
Surm on väike vaheldus vaid,
et hommikul taas naasta.

See külaline pole võõras,
su silmis juba leidnud kodu,
Nüüd sina juba keset kõdu
puitplaate lamad - enda kõrval

Nüüd igavik on sinu sees
ja silmad nagu sada aastat
ei tahagi nad enam naasta,
on valgus sinu kõnniteel

Nüüd männipuust on lauad sul,
kui kookonist sa sünnid taas
Veel enne kui saad tiivad sa,
on viimseks koduks jäänud muld

Ja silmad, mis veel naeratavad,
näevad saja-aastast und

möödujana

möödujana jääb lööduna linn
kivikõrbe ruumväljadel
anonüümne arhitektuur
ja põhjamaade praha
paekivitrepid

väliterrasside tülgastusest
tühjusega täidetud näod,
klaasidest kõverpeeglis
kui looklevad siin
tänavad, peod

on vaakum me ruum,
ahistatus ja iiveldushoog,
vaesuse lõhn, odav parfüüm,
maitsetute nägude ilmetu toon

kõrgkonts-kingasammudest
neil ajanäolistel treppidel
päikesesoojade käsipuudega
(siin ajaloo ristteedel)
möödujana olen lahkunud ammu

otsekui ette kõik siit jääks,
oleks kui ise seal kusagil ees
kannule vari vaid alati jääb,
kui astun ta tühjade
sammude sees

minnes kõigest sest mööda,
jääb usk vaid, et ees
on pilte millega näkku ei lööda.
usk, et ongi midagi veel

möödujana jääb lööduna linn,
langenud kindlus, aja hübriid
meie põhjamaade praha paekivitrepid
ehkki kunagi
sündisin siin

möödujana möödun ka möödunust,
oodatut oodates ei seisata teel

LIKÖÖRIÖÖ
Pühendus

On nimesid talletund vappidele,
magamistoakappidele postreid ja pilke
Luitunud linadel oodatud hetki
ja pühendusi kaante vahel

Adressaat, adressaat
Paekiviveerel
pane hoolikalt tähele,
mu kirjad on teel

Ja kui pimedus lõikab meid koduväravast,
on lahkudes teeviidaks
ainsaks vaid kaugus
Mustendav noorus, tänavamagistraal
Saab taevaste suurusest
ainus me valgus

Me läheme.
Kontsadest tikitud linoleumpõrandad
vahetab välja jalajälg kruusal
ja vahetuid tundmusi
sinus, mu kõrval
Sinu suvine kleit sulle joonistab puusad

Me läheme.
Hõlmad on tuules kui langenud lipud
ja seljad sulavad suvekuupilti
Lähedust mõõtes
suureks saab silmapilk - igavik
hoiab eneses tuhandeid hetki

Me läheme.
Selja taga varjudes on värv,
mis tumedaks maalib figuurid seal teel
Väheseid tean,
kes iial ei maga ja selleks on närvi,
et ärkvelolek pühendus on elule

Likööriöö.
Lööb vappuma kivid plaadimängija
terrassil ja laulab see, kel keelel on tuli
Röövides aega
homse käest ära
nagu see, kes laulab, kes varakult suri

Ja taamal on linn,
kus harva nüüd peatun
Harva sindki kohtan seal veel

Adressaat, adressaat
Paekiviveerel
pane hoolikalt tähele
mu kirjad on teel

Avantüür

Aeg avardub ahelreaktsioonina
kasuka taskuisse liuglevad käed
kui üksinda seisad
nagu lepitud saatus
mille viimast vaatust
veel isegi näed

kui taaskord sa võõrastel
linadel hingeldad,
edasi lükkub su igatsushoog
aga teades et kokku
te ühe hingega
millest sinu sees valutab pool

tähti langeb

täna öösel
kui langeb tähti
taevast alla
sinule
täna öösel
astud vastu
pimeduse
ilule

täna öösel
kui on pime
annad end sa
taevale
täna öösel
pöörad selja
hirmule ja
vaevale

aeg on jäänud
seisma sulle
musta taeva
all
täna öösel
lendab tulle
kõik mis olnud
halb

täna öösel
on sul soov
mitte minna
magama
sest täna öösel
hakkas tähti
tähti taevast
langema

delfiin · « **Vastus #1 :** oktoober 06, 2011, 22:17:41 »

Mari, aitäh

Kuidagi kurb, kuid samas südant soojendav

Meeldis väga luuletus "tähti langeb"

Ingeri · « **Vastus #2 :** oktoober 06, 2011, 23:39:17 »

Väga tõsised, nukrameelsed ja sügavad luuletused nii noore inimese kohta, see on ainult imetlusega öeldud. Ma ei ole väga palju luulet lugenud, aga isegi mulle võhikuna tundub, et selline luule väärib kindlasti avaldamist.

camilla · « **Vastus #3 :** oktoober 07, 2011, 08:15:07 »

Aitäh jagamast, Mari

Ilusad luuletused, nõustun, et väga sügavad luuletused noore inimese kohta.
Mulle meeldib väga Vihmasajuvalus ja samuti Tähti langeb.

Mari · « **Vastus #4 :** oktoober 07, 2011, 12:20:44 »

Tànan, et lugesite. Kui teile meeldis, jagaksin veel mònindasid.

Mari · « **Vastus #5 :** oktoober 07, 2011, 12:35:08 »

Piibud pliidi ees pingil

Veel viimased piibud
siin pliidi ees pingil
ja tassike mõrkjas-magusat teed,
kui jaheda käega
võtab südamest kinni
sügis, soovides meile - head teed

Haarad hooletult lingi
ehkki puudub ju rutt,
sest närtsiv õhtu veel istub su süles
Ja uks läheb kinni
kui kurgu alt jakk
mille krae on rullitud silmini üles

Veel viimased korrad ma
peatun su maja ees,
kui tuhandest tuulest saab juustesse pai
On septembrikuu hommikud
juba ammu su silmades -
keegi võõras sealt linnast nad endale sai

Ja teel pole kiiret
sest tagasi vaadates
miski jäi sinna mida üles ei leia
Viimased piibud seal
pliidi ees pingil
tagasi tulles ehk üksi - kes teab

Hingestriptiis

Sünnib mõte, unistus
Vahel luhtub,
vahel kustub
Just kui küünlavaha sisse
uneleekki upub

Aasta täis und,
aasta täis ootust
Kuid kunagi ei murdnud aeg,
ei murdnud minu lootust

Armastus jäi olemata,
sõnad jäid ütlemata
Ja suvi tuleb imeline, võrratult soe,
kuid mälestus iialgi, iialgi ei sure

Hingestriptiis. Röntengipilt
Nüüd sa siis tead,
tead, mis on tegelik

Nüüd lahkun ma siit linnast
ja sina jääd siia
Kui me kunagi veel kohtume,
siis tea - ei ole hilja

Linnavisioon

Suurlinn, valgustatud ja võitmatu,
sinu südamest sündis meile öö.
Öö - neoonreklaamid kaupluste ustel.
Nahkseelikuis meigitud tüdrukud
käimas sisse/välja punase sportauto ustest.
Suurlinna siniverelisus, heroiinisilmad.
Tüdimus iseendast - lasteprostitusioon.
Öökinod. Fokusseeritud kontsentratsioon:
nägude ja nimedeta võõrad,
kes istuvad pimedas saalis.
Massihallutsinatsioon. Snaiperivisioon.
Öö - baarid ja pargid ja avenüüd
Viimane suudlus ja "head ööd"
Lõputud hoovid ja kõrged prügikastid.
Vihmaveetorud ja tuhmund' aknaklaasid.
Katustel jooksvad süsimustad kassid.

Äärelinn -
väsinud ja räämas.
Ühe-öö motellid maanteede ääres.
Võõras saabus linna koos vihmaga
ja lahkus koidikul teadmata suunas

Ta näib oma unenäos
nii rahulik ja puutumatu.
Vaba ajast ja ruumist.
Vaba tantsima oma unistuste suves.
Vaba lahkuma siit vangistavast linnast.
Igavesti, kuni koidupäike põletab ta silmad.

Kaugtulede süttides

Esmane pilk
su nahkselt diivanilt
Kameeleonina kui mõistatan sind
Kaheksateist aastat kui
kolmkümmend viis
vaade üle silmapiiri, valu omahind

Miski valutab sees
kui seletamatus,
teadmine kirjeldamatu
Peaaegu igas et sekundis ta
kohalviibimist tajud

Kaugtulede süttides
hüppad mul' sülle
ja kruusatee pervel
naerame siis,
et vaikusest ühtäkki
avasid südame,
kui auto eest üheskoos
põikasime

Sa joonistad oma
eluloo liivale;

ma kannan sind seljas,
ka sinul on raske,
sinugi õlul koorem on raske:
ihuüksi pead teises linnas sa
üles kasvatama
väikese lapse

Ma mõistan su kivisust -
ainsaks see on, mis talitseb tuld,
mis leegitseb sees
On mälestus alati ajaloo lein
Ma tean, enam ei kohtugi me

Mari · « **Vastus #6 :** oktoober 07, 2011, 12:55:35 »

Ka minule meeldib "tähti langeb". See on ùks tema viimaseid luuletusi, kirjutatud mòned pàevad enne seda, kui ta astus vastu pimeduse ilule ja andis end taevale.

delfiin · « **Vastus #7 :** oktoober 08, 2011, 20:18:26 »

Mari

Ka mina pole erline asjatundja luule alal, kuid huvitav, need luuletused tekitavad mingi erilise tunde...ei oskagi öelda...hing tunneb nagu midagi ära...miski loksuks nagu omale kohale...

Mari · « **Vastus #8 :** oktoober 08, 2011, 20:49:21 »

muusa · « **Vastus #9 :** oktoober 08, 2011, 21:49:23 »

Väga hingeminevad, minul võttis värinad kehale.

Aitäh!

Onnelik · « **Vastus #10 :** oktoober 08, 2011, 23:18:08 »

Vaga meeldis ka tahti langeb.Ilusad luuletused,hingelahedased.Ei ole sonu,milliseid luuletusi ikka inimesed oskavad paberile panna.Aitah Mari,et neid meiega jagasid.

angelina · « **Vastus #11 :** oktoober 09, 2011, 12:24:39 »

Mari · « **Vastus #12 :** oktoober 09, 2011, 20:05:07 »

Septembrikuu reeded

Kaugel suurtest sadamatest,
kus pikalt jooksevad muulid avamerele,
millel hüsteeriliselt naeravad
pekslevad kajakad
Kaugel tuledes sadamakaidest.
Ei ole siin paate, ei kilekeebis kalureid,
ega lainetevahus
kumavaid majakaid
Sügisetuuled,
mis väljadel tantsivad,
torkavad rindu kui rästikukeeled,
Elutud silmad -
nukkude silmad.
Linnadevarjud, septembrikuu reeded

Kuskil äärelinna köögis,
suitsust siiru-viirulises
mängib laual kassetimakk
millel tüdruk laulab armastusest,
armastusest,
mis on surnud
Laual vakstu auguline,
köögiaknal aja nägu
Sõbrad istuvad,
ja käivad ringid
ning tähele ei pane keegi,
kes lahkunud,
kes juurde tulnud

Paneelmaja mitmekordse
akendes on ammu tuled,
aga meie ikka oleme veel õues
Näeme tumedaks tõmbuvat merd -
kuidas elu lainetevahus sureb
ja vaata - mere peegelpildis
õhtutähtedest on lõuend

Kas keegi ehk näeb
samasid värve veel?
Kas keegi ehk otsib
oma võtit veel kimbust?
Need, kes elavad
sel mustal maanteel,
öötaeva platsentas
tunnevad tähtede hingust

Kadriorus

Vahtralehtede kirev sadu
maalib tiigiveele enda pildi.
pühapäeva kadriorus
sügis jookseb pargis ringi

Siin kus
vihmapiiskade
maandumiserada
jookseb kokku asfaltiga,
siin aeg meid luurab
seljatagant,
meid meenutama oma suve,
et ei kustuks
ta veel meelest,
et ei kustuks ta veel meelest
ka kalendripöördel
uuel

Pühapäeva kadriorus
tunnen puudust igast noodist
sinu hääles
pargipingil -
kus nüüdsest ootan sind ma koolist.

Päevi lugedes kui
sabatähti
suvelõpu öödel,
tunde veetes
nagu peites
hommikute eest end
kui minema peab tööle

Mõtete sees
voolates
end mõtelda võib unne
mõtete sees
uidates
ma mõtlen ainult sulle

Head aega

Patjade sees
magavad unenäod
ja ootavad sind et viia endaga kaasa
kohtadesse kus
pole varem sa käind
Sinna randade äärde ja linnade taha

Sind ja su
suviselt õhukest kleiti
lumemägede all ootab taas kevad
Kohtume seal,
kus sinu ma leidsin
Kui astusin aeda, oli kustumas eha

Tekkide sisse
mässitud kehad
ja linade alla põimunud käed
Olid sulanud lumed,
lõppenud kevad
Oli suvi, juunikuu esimene päev

Kui soojuse aeg
lööb taaskord end õide
ja südamete sula oma koidikut näeb
jääb maha meist siis
see mädanev linn,
tuleb suvi ja juunikuu esimene päev

Ja kruusateede tolmukillud -
need päikesekiirte kuldsed peeglid
meid viivad taas siis sinna aeda,
kuid keegi meist jääb tulemata,
keegi kes meist oli seal,
kes eelmine aasta ütles
Head aega!

Heakuulaja · « **Vastus #13 :** oktoober 10, 2011, 16:13:37 »

Täitsa kummaline aga esimene luuletus mis ma lugesin oli ka just "Tähti langeb". Kerisin hiirt ja peatusin just selle luuletuse juures. Igal juhul väga sügav kogemus oli. Aitähh Su vennale nende ridade eest.

Pesa asemel hakkab valgust jagama uus foorum http://valguseleht.ee/ lehel.

Päikest!