Kõik, mis tundub igavene, on siiski piiritletud! Elu tundub kestvat igavesena, kuid tegelikult on jalge all habras jää, mida me tihti ei märkagi. Me ei mõtle selle peale, kuid jalgealune võib kaduda iga sekund, ja me keegi ei tea ega oska seda oodatagi. Tihti mätlemegi, aega on, kuid see väheneb koguaeg ja me ei saa seda peatada, isegi, kui sooviksime! Lihtsalt tuleb nautida iga õnne sekundit, mis meile ette tuleb! Missiis, et neid võib olla vaid üksikuid.
Nii palju oli raskusi tema elus ja palju kauneid hetki temast meie silmis. Sa jääd alati meie mälestustesse ja mis kõige tähtsam, meie südamed ei unusta kunagi, sest midagi on puudu, nüüd, alati ja igavesti! See tühimik mis sinna tekkis, ei täitu enam kunagi. Sest seda täitsid sina, kes sa nüüd oled kaugustes.

Elus on palju mida me lihtsalt tähele ei pane, liiga palju ilusat, isegi liiga… Aga me ei taha seda märgata, me ei näe seda – see on varjatud meile, kes me elame enda maailmas kinni, meile kes me lihtsalt ei suuda näha kaugemale kui lihtsalt enda ette, meile kes me oleme lihtsalt haavatud… Me tunneme ainult enda pisaraid, me tunneme ainult meile tehtud valu… Möned meist soovivad oma lahkumitst siit… See ilu mida me ei märka ongi liiga lummav selleks, et seda tähele panna, me oleme selle ilu sees, oma pisaratega, sest rööm on ju peidus ka pisarais, me lummame teisi pisaratega, see on ju siiki ilu, aga möni meist tahab ennast paranda, tahab, et talle andestatekse ta tohutud vead, me vahel tahame ülimat, me tahame liiga palju selleks et olla önnelik, aga ei saa, ja siis me tunneme, et meid on reedetud, me ei näe seda kaunist lummavat ilu, mis tegelikult meie ümer on , me tahame alati köike ja köige rohkemat, nagu see kord on juba… Aga valu… Olen kinni hullumajas, kus sind enam keegi ei otsi, kedagi ei huvita see, mis sinuga toimu kuigi… Istud seina najal ja kiiigud, kiigud oma enda mötetega seal maas ja ei suuda otsustada, mis on reaalne, mis on hetked, mida toob tulevik, vöi et kes olen mina… Seda ei muuda enam miski, see on liiga raske, et sellest aru saada… Reaalsustaju pole meil kellegil enam ja seda ei saa muuta, sest me köik oleme langenud, see on reaalsus, me oleme reaalsed objektid, mis ei taju midagi, ei önne, ei kurust, ei valu, ega lootust… Me ainult arvame ent seda tundvat… Korra pisarais olla ja järgmistel hetketel jälle naeratada… see ongi ehtne töstus, et me ei koge midagi läbi, ainult pealiskaudselt, kurbus ei kesta minut vöi kaks, vaid päeva – nädal vöi rohkemgi veel… Me ei ela täielrinnal, nagu arvame vöi loodame, vöi see mis on siis kui kaob lootus… Kas keegi teab seda? – Siis algab tühjus, nagu see nii ongi… Aga tühjus on reaalsus, millest me ei välju enam, enam mitte kunagi täielikult, see kogemus jääb meie elu varjutama, see annab tunda iga minut, tund, päev, nädal, ja nii elu löpuni… Ja muidugi ei pea see paika, et me ei tohi loota nii palju, et siis ei saa ka tulla seda lootusetuse hetke, me teeme seda ju siiski paratamatult… Me lihtsalt vahel ei mötle peaga, me ikka tahame südamega möelda, mis tihti maksabki kätte… See valu, mis on tühjuses, ei kao kunagi see on vari sinu elus… Saa jääb… Sa ei naera enam südamest, sa nutad vaid siis kui seda proovid, sa ei suuda möelda vahelt reaalseltki, vaid proovid uusi olukordi lootusesse paigutada, aga see ei ole enam töeline, kui oled kord selle kaotanud… Tühjuses ei ole pisaraid, seal ei ole tundeid… Oled lihtsalt tuim objekt, ning see reaalsus ei muutu enam, see jääb püsima…
            Kuigi oleme ausad, kui keegi meist tee endale füüsiliselt sel ajel haiget, see on puhas teooria, et ta tahab tunda end elusana, kuigi see ei önnest, see on olemus, mis saab reaalseks, iga sekund mil sa püüad seda jälle ja jälle, see ei muutu, see on raskus meie hinges – teised selle ajendil arvavad, et oled hull, aga seda kes möistaks – neid inimesi ei ole, sest nad ei tea, mis on elu tegelikkus, nad ei tea mis tähendab köike ilusast enda elus kotada, nad elavad enda völtsilt kaunis maailmas kinni ja arvavad, et see ongi öige, ja et see ongi see, mis neid önnlikuks teeb, nad ainult arvavad end teadvat, mis on valu ja pisarad ja tühjus… Nad ainult arvavad… Ja jäävadki seda tegema, kui enda elu korra sinn punkti satub, vöi kui nad leiavad selle tühjuse… Siis ehk tunnevad samamoodi raskelt, et neid ei möisteta ning neil on ainult valus… Ning need köiketeadjad hakkavadki looma endale maailma, mis üritab olla ilus, aga seda völtsi inimest… Seda Objekti ei saa enam eksisteerida… Nende elu muudatakse vöimatuks…

Nii palju kurbust ja sama palju tõde.

Tänan, koduvalgus, nii soe... Kui kurbuse põhjatu kaev on rõõmuga täidetud, siis see on ju rõõmukaev, millest saab ammutada naeru ja õnne .