Külaline

Uks kääksatas tasa.
Võib-olla, et tuul selle avas.
Kõik istusid lauas ja vaikides
õhtust sõid.

Pilgu kui tõstsin,
nägin sind ukseavas.
Seisid ja muigasid -
nii nagu sina vaid võid.

Käest panin tassi ja tõusin.
Muud teha ei suutnud.
Pikalt sa vaatasid mind
ja su pilk oli kurb.

Imelik,
aga Sa peaegu polnudki muutund.
Suu ümber ainult veel sügavam
kibeduskurd.

Tahtsin Sind kutsuda sisse,
ent korraga ringi
hakkasid käima seinad
ja vankuma lõid.

Sulgesin silmad.
Kui avasin, uks oli kinni.
Kõik nagu ennegi vaikides
õhtust sõid.

Doris Kareva

ära ütle et elu on inetu halb
oma koormat et kanda ei jõua
ole uhke ja sirge sa saatuse all
ära iialgi kergemat nõua

varja maailma eest oma pisaraid
naeru selle-eest kõigiga jaga
pea meeles et alati õnnemaid
leidub muredemerede taga

ära kadesta naabrite varandust
vaeseid iial ei tülita vargad
hoia puhtana eneses armastus
hoia sõnu mis pühad ja hardad

ära ütle kui hommik on ududes
et sa päikest enam ei oota
vaata ringi nii palju on ilusat ees
tuleb uskuda ainult ning loota

ära kuluta tundmusi tuultele
kergel käel ära südameid loobi
hoia mõistmist ja hellust ka muudele
sest tagasi põrkuvad hoobid

ära ütle et elu on inetu halb
et väsinud oled ta vaevast
püüa alati aimata pilvede all
sinist lapikest heledat taevast

Doris Kareva

Olevast olematust

kogu aeg antakse aimu.

Kõigile kuulatada.

Usun elu ja ennast,

kõiges elavat vaimu,

vaikust sõnade taga.

          Doris Kareva

***

Kõik, mida vajad, tuleb su juurde

ühel või teisel varjatud kujul.

Kui tunned ta  ära,

saab ta su omaks.

Kõik, mida tahad, tuleb su juurde,

tunneb su ära ja saab sinu osaks.

Hinga, loe kümneni.

Hind selgub hiljem.

          Doris Kareva

***

Maailm on vastus,

inimlaps küsimus

ikka, veel ikka.

Imelik püsivus.

Linnu sees muna,

muna sees nõel,

nõela sees tõde.

Kaks otsa on tõel  -

ühes on tera

ja teises silm.

Ainus mitmus

on looja ilm.

          Doris Kareva

***

Ei tule teist ja paremat maailma

me jaoks. Nii nagu ühtki tegu

ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on

kui eile.

Ei, ei ühtki tuge väljaspool

me hapraid piire.

Valgus vaid.

          Doris Kareva

***

Puud seisavad, kõrged ja pühad.

Ma tunnen, mis mõte on neis,

nende mühas.

See õhtu on lõpuni puhas,

me ei haavanud teineteist,

me olime veidrad ja ausad.

Imelik lausa.

Et seesama mõte on minus

ja kivis ja tuules

ja kõik on siinsamas.

Juures.

          Doris Kareva

***

Ma kirjutasin maha, liivale

Su lause, mille laine minult viis,

kui läänetaevas kuma viimane

veel hõõgus, hääbus, kustus

vaikne viis.

Ma kirjutasin maha: meie elu

on mõistmine.

Ja tõstsin silmad siis.

          Doris Kareva

Nii sügav...ma olen nii tänulik, Adriana, kullake.

            Jäine lauluke

Näib vahel ilm kui külmkapp
täis härmas inimkujusid,
sa elama pead keset neid
ja nende jäiseid tujusid

Kui purikad neil sõnad suus
ja pilgud tuisku täis;
mis imet siis,et isegi
sa justkui lumest näid.

Kõik tuisud nende jaoks on null,
töö nende jaoks on häbi.
Nii veerevad kui lumepall
nad tervest elust läbi.

                     P.Mändsalu

        Lahtised uksed

Ma ei armasta lahtisi uksi,
kust igaüks sisse tulla võib
      kutsumata ja kutsutud.

Ma ei armasta avatud uksi,
kust nutt õuele kostab.
Ma ei taha, et keegi näeks
minu silmades pisaraid.

Ma ei armasta lahtisi uksi,
minu uks on vaid sõpradele lahti
Süda valla vaid ühele on.
Ma ei armasta pärani uksi.

                  E. Alter

Tänan, vaikus...

Aitäh, kallis Valguse-Adriana.