Raamatust: "Tuleta meelde" lk 70-86.

Siin väike lõiguke sellest:

Tean vist päris hästi, mida Sa tunned. Olen ise ka alles sajupilve alt välja jõudmas. Oled kindlasti kuulnud õpetust: ütle enesele igal hommikul peegli ees: ma armastan sind. Muide, mina pole sellega veel hakkama saanud. Õhtuti võin veel end armastada, kuid hommikuti - seda unepaistes silmadega ja padjaga näos, eite on küll raske armastada.
Aga ma kasutan väikeseid nippe, mis tõesti toimivad - ma hellitan ennast. Teen mõnusa kruusitäie kohvi ja poen oma armsasse tugitooli lambanaha alla - mõnus. Teen jalgadele meresoolavanne - mõnus. Kui viitsin süüa teha, siis katan enesele korralikult lõunalaua - hea tunne. Süütan küünla ja kuulan just niisugust muusikat, mis hetkel meeleolu loob - rahu. Jne. jne. jne.
Ei luba Sulle, et see kerge on. Pead täielikult oma mõtlemist muutma. Ka mõtetest pead välja viskama kõik negatiivsed sõnad nagu: ma ei saa, ei suuda, ei oska, ei vääri, mul ei ole, mind ei armastata jne. jne. Selle asemel mõtle: paras katsumus aga ma saan hakkama, on jah päris paras sasipundar aga ma hakkan tasapisi harutama ja saan hakkama, see on mulle tundmatu asi aga ma õpin selle selgeks, ma väärin parimat, sest kuigi ma pole (mannekeen, rikkur,  humoorikas, mul on suur nina ja kõverad koivad), siis pole ma kellestki viletsam. Olen see, kes olen. Ja kui teised mind ei armasta, ei taha minuga suhelda, siis on see nende probleem. Mina enesele meeldin, ma armastan ennast. Vaat, ja kui jõuad sinnamaale, et tunned - Sa tõesti armastad ennast - hakkad Sa kiirgama armastust seest välja. Sa hakkad kõiki ja kõike nägema heledates toonides, hakkad armastama kõiki ja kõike - loodust, olukordi, inimesi jne. Ja siis mõistad, kuis külgetõmbeseadus toimib. Praeguse masendusesolekuga tõmbad ligi just samasuguseid situatsioone ja peletad inimesi enesest eemale. Siis hakatakse Sinu seltsi otsima, Sinu arvamustega arvestama. Kõik, mille ette võtad, õnnestub.
Nüüd veel asi, millega ma ise veel kuigi hästi hakkama ei saa: Sa pead õppima saatma isetut armastust ka neile inimestele ja situatsioonidele, kes/mis on Sulle ülekohut teinud.  Need on Su eluõppetunnid, mida oled sellesse kehasse siia Maale tulnud ära õppima. Kui Sa alla ei anna, mõistad, miks see või teine õppetund on Sul siin õppida, siis Sa ei süüdista enam teisi, vaid suudad neile armastust saata, neid tänada - inimesi/situatsioone. Me sünnimegi siia ikka uuesti ja uuesti, et läbi raskuste õppida ikka selleks, et muutuda aina täiuslikumaks.
Keeruline jutt ja veel keerulisem seda ellu rakendada? On küll. Aga toimib. Looja pole Sind maha jätnud.
Sul on vägagi võimalik nautida täie rinnaga maist paradiisis oma selles kehastuses.
Ja õppida, õppida õppida! Loe vaimset kirjandust, küsi inimestelt nõu. Siin foorumis on palju viiteid linkidele, kuhu võiksid piiluda.
Ja lõpuks. Omast käest võin öelda, et ainuüksi pesakesest läbiastumine toob rahutunde.

Tubli oled Leontine

mul kogu elu selline old praktiliselt,kõik kes tulnud on ka sama kiirelt lahkunud..pole mõtet end süüdistada,kunagi süüdistasin ka end,aga ega sellest midagi muutu.olin ka hästi lahke,meeldiv tahtsin sõpru,aga alati tuli mingi konflikt vahele ja nyyd ma enam sõpradesse ei usu v kui siis erilise ettevaatusega.

Kuidagi tuttavlik...

Minu kõige kõige paremad sõbrad on mu lapsed, kahtlusteta, armastan neid ja tänan neid, et nad mul olemas on  

Elu ongi ju pidev muutumine....tuttavad tulevad ja lähevad jälle kui nendega seotud õppetund on õpitud.Selle üle pole vaja kurvastada,sest ootamas on ju uued ja põnevad tutvused

Seoses sõbrannadega olen jõudnud järeldusele,et täielikult usaldada ei saa peaaegu mitte kedagi....Kahjuks.

 

Elu on näidanud,et nii see tõesti on

Tsiteerin: angelica järgi märts 21, 2012, 14:44:26

sõbrad on paremad kui sõbrannad

Nõustun ka sellega. Mind ei ole ühegi sõbra poolt reedetud 

Minul ja minu õel kõige paremad sõbrannad kutsekooli ajast. Neid kah ainult 1-2. Lapsepõlvest ja kooliajast mitte ühtegi. Lapsepõlves oli üks, kes oli sõbranna täpselt siis, kui tahtis. Mäletan, et üks päev ta lausa ütles mulle, et kui annan talle sel päeval oma puukotad, siis ta on mu sõber. Mina muidugi andsin ja vastu sain konnasilmad
Paar aastat tagasi tekkis tööl tugevam sõprus ühe inimesega. Seda sarnaste elusaatuste pärast.Täna tunnen, et mind on talle vaja täpselt siis, kui tal midagi vaja.
Ilmselt mängus jälle minu mingi peegeldus. Samas tunnen, et olen rahul ka ilma otsese sõbrannata.Selline eraklik. On see kasvatusest või geenidest, mine tea.
Ainult pühade ajal tekib küll tunne, et olen niiiiiii üksi.
Samas on tunne, et kõik pesakeses olevad inimesed, me oleme kõik sõbrad omavahel.