Iga kaotus on raske ja kohutav! Näpuga näitamine ja heietamine ei aita, s.h kahtlemine; Igaüks peab ise endal küsima: miks ma pean seda kogema? Mida ma pean sellest õppima? Mu sõnad võivad esialgu tunduda julma ja kalgina, kuid igaüks jõuab mõistmiseni õigel ajal.
Kõik hinged ei soovigi elada kaua, teisalt tullakse ka õpetama lähedasi inimesi (mingit õppetundi elus või kogema karmalist võlga vms). Tihti peale sellises olukorras me ei märka, kui palju ingleid ja valgusolendeid meie ümber on.
See poiss on ümbritsetud inglitest. Meil on tihti rakse näha asju kaugemast vaatenurgast: miks millegi jaoks hea on vms. Meid aidatakse alati meie kõige kõrgemaks hüvanguks. Järelikult poisi hing soovis siit lahkuda (maisest kehast).
Tegelikult viibib poisihing koguaeg ema kõrval ja lohutab teha, üritab suhelda (kontakti saavutada), kui lahkub jäädavalt maisest kehast. Igakord, kui temale mõelda, on ta kohal. Ta näeb ja mõistab kõike, mis ümberringi toimub. Ta ei ole kunagi üksi: valgusolendid on temaga.
Seda ei unustata kunagi, kuid aeg ja armastus parandavad haavad!
Palju armastust, valgust, ingleid ja valgusolendeid!
