Keegi ei mõistagi sind hukka, aga see on alati selge, kui ka see mees keda sa armastad, tõepoolest valib sinu, siis üks on kindel, et tema ellu jäävad igavesti tema lapsed. Vahel on nii, kus armastus tuhmub ja ammendab ennast ja kaotajaks jäävad lapsed. Sina ei saa endal süüd tunda, kuid saad seda veel vaid läbi mõelda, kas sa ikka armastad teda nii väga, et teda lahutada tema lastest. Ja samas sa peaksid rääkima temaga sellest, et mis ootused ja lootused temal üldse on. Ja kui ta seda hoiab liiga kaua salajas, siis see ei ole hea märk. Vahest on olukordi, kus inimesed hoiavad asju salajas oma pere eest, aga millegi nii suurega, kellele on olemas ka lapsed, on alati fakt, keegi on ikka kes haiget võib saada. Kui see on tõepoolest tema soov, lahutada oma endisest perest, siis see saab toimuma ka ilma kaardimoori lobata. Mina neid kaardimoorisid üldsegi ei usalda, näiteks. See on paratamatult sekkumine saatuse enda tahtmisse, mis on sulle määratud. Ja see on ka rikkumine eluseadustesse ja nende mustritesse. See on sama kui usutakse horoskoope, mis võivad näida, et lähevad täide.
Aga sulle soovitus. Vahest me peame tegema valikuid, isegi väga valusaid valikuid, aga kui sa seda meest nii väga armastad, siis kas sa sooviksid, et kunagi tuleks keegi naine teie ellu, millest sina mitte midagi ei tea? Parem on ju siiski teada, eksole. Aga su valitu, peab tegema kindla valiku ja ka neist asjust sinuga rääkima siis, mitte varjama seda, sest see jääb hiljem kriipima sinu hinge. Et millised on tema tegelikud plaanid ja niisama armukeseks pole mõtet jääda, sest see on abielu rikkumine, aga on ju ka tema õigel naisel oma mehe vastu tunded.
Ma võin tunduda natukene karm sellistes asjades, aga ma tean millest räägin, kuna mu ühel sõbrannal oli sarnane olukord sinuga. Ma püüan olla realist ja mitte julgustada sind õnnetusse. Kui see mees tõepoolest valib sinu, siis teeb ta seda õigesti ja vaatab asjadele reaalselt otsa ja võtab vastutuse ja tagab omalt poolt kõik, et sellesse loosse ei tekiks segadust ja kõik käib nagu kord ja kohus. Ja see et ta ei ole mitte midagi lubanud, siis see näitab juba, et tal on midagi vajaka jäänud koduses elus, mida otsib nüüd väljastpoolt ja pakub ka ise vastu seda, mida ta kodus ei saanud pakkuda. Kurb aga tõsi. Aga parem karm reaalsus, kui roosad unelmad, mille tagajärjel hiljem valu südames.
Jutt siis mõlemas valdkonnas, kui aru saad  üks armastuse puudumisest mehe ja naise vahel (mehe endine perekond) ja teine siis lihtsalt vaheldus uue suhtega salaja.

Lisaks veel siis, kaardimoor on nii üldistatav, kui tegemist on puhtal eesmärgil ja ilma kasumi teenimiseta ja soov inimesi aidata, siis neid muidugi uskuda, aga keegi ei saa kellegi saatust ette ennustada, kui ei ole tulnud sõnumid, otse ülevalt. Või siis inglitelt endalt. Aga muud sellised tegelased võib ära unustada, kes vaid puhtal rahalisel eesmärgil seda teevad ja ise hiljem itsitavad omale pihku, et on vast ullike küll, mitte kunagi võtta tõsiselt.
Ühele mu endise sõbranna emale ennustati, et ta abikaasa sureb varsti ära, aga elab siiamaani edasi. Ja sõbrannale ennustati samuti, et tema elu ootab ees suur muutus, seda heas mõttes, aga tema elu käib hetkel vaid läbi käänuliste radade. Ja ühele mu tuttavale ennustati, et saab oma esimese lapse mitte eestlaselt ja et teeb aborti et saavutada edu ühe tööga, ja lõpetab keskkooli välismaal ära, aga keskkooli lõpetas ära siiski siin eestis ära ja seda aastate vahedega (korra käis koolis ja siis jäi pooleli ja siis jälle käis koolis jne) , ta jäi küll rasedaks, aga ta sünnitas selle, sest tal tekkis juba oma lapsega raseduse ajal eriline side ja laps on saadud eesti mehega.

Oi, sellisel juhul ma vabandan su ees.  Siin ei jäägi muud üle kui oodata ja vaadata, mis toimuma hakkab, aga aeg on alati andnud aru, ja ma ei tea miks su jutust jäi mulle mulje, et oled palju noorem    

Aga meenus üks lugu, vanasti kui inimesi saadeti Siberisse, siis üks poiss ja tüdruk lahutati oma vanematelt aga nad olid omavahel sõbrad ja tekkis ka niiõeldes mingi eriline side nende omavahel. Poiss saadeti sunnitööle ja vangistati, aga tüdruk lasti siiski vabaks. Aga nende mõlema vanemad saadeti gaasikambrisse. Neid lahutati sõna otseses mõttes. Tüdruk hakkas salaja poisil külas käima, leppisid algselt kokku millise värava taga ja pimedas. Nii sai see toimuma mitmed aastad, ja poiss armus veelgi rohkem tüdrukusse. Aga siis kui nad mõlemad olid saanud kaheksateist, ja poiss tüdrukut jällegi ootama läks, tüdrukut ei tulnud kohale. Poiss mõtles, et võibolla juhtus midagi mis ei võimaldanud tal tulla või muud säärast ja läks ka järgnevatel õhtutel teda ootama. Aga tüdrukut ei tulnud ega tulnud. Poiss hakkas tüdrukut vihkama ja mõtles, et ilmselt oli too leidnud omale uue kallima vms. Aga möödusid veel mõned aastad aga poiss isegi ka tüdrukut vihates, läks ikka ja jälle selle värava juurde tüdrukut ootama, keda ei tulnud. Ta teadis seda sellelgi korral, et see nii läheb, aga oma vanadest harjumustest hoolimata ta läks värava juurde tüdrukut ootama. Siis ühel õhtul märkas üks vahikordades mees seda poissi ja küsis tema käest, et on teda algusest peale jälginud aga pole talle keeldu peale apnnud ega lasknud teda karistada, sest ta imetles poisi tahtejõudu ja tekkis ka austus mõningane, et kui truuks võib poiss jääda ka kellelegi isegi siis kui too tema hülgab. Möödusid veel mõned head aastad, ajad muutusid ja poisist oli sirgunud vahepeal mees (lähedale 40-le) ja ta pääses vabaks. Nüüd võis alata tema elutee ja nüüd sai ta uurida mis oli õigupoolest juhtunud. Ta lihtsalt pidi teada saama, mis oli varjutama hakanud nende erilist suhet, aga enne seda, kui ta hakkas lahkuma, läks ta veel viimast korda selle sama värava juurde, et jätta hüvasti selle kohaga, mida ta oli juba hakanud armastama, kuna see koht oli tema jaoks nii eriliseks muutunud, aga nüüd pidi ju tema lahkuma sealt. Nii ta läkski ja avastas, et teispool väravat on õun ja mille ümber oli seotud kiri.
Mees oli üllatunud. Ta võttis õuna koos kirjaga aga millegipärast ta hakkas ennetama halba ja ta ei avanud kirja. Õuna viskas ta minema, aga ei avanud kirja ka siis kui oli võtnud omale naise lõpuks ja saanud ka mõned lapsed temaga. Alles oma surmapäeval ta ütles oma naisele ja rääkis oma saladusest mida terve oma elu oli endas kandnud. Tema jaoks oli olnud tõeline põrgu, mitte see, et teda vangistati, vaid et ta jäi ilma naisest keda ta nii väga armastanud oli. Naine avas värisevate kätega kirja ja hakkas mehele ette lugema kirja, milles olid laused (nimi väljamõeldud, kuna enam ei mäleta õiget nime): Kallis, John! Ma armastan sind! Armastan sind oma elupäevade lõpuni! Aga ma ei saanud.. Õigemini ei suutnud tulla sinu juurde et seda sulle ise õelda, aga ma olen väga raskelt haige. Ja mulle on antud elada vaid mõned kuud, kui sedagi, tea, et ma armastan sind ja see oli minu puhas rõõm kui ma sain vaatamas käia sind. Pea meeles vaid ühte, jää mind mäletama sellisena nagu ma viimati olin. See on nii raske, kui ma pean jätma hüvasti kellegagi, keda ma nii väga armastan. Juba väiksena ma teadsin, et sa oled eriline ja et sul on erilised anded. Palun, ära kurvasta minu pärast ja abiellu ja saa lapsi. Tee seda meie mõlema nimel, mis meil endil jäi olemata. Armastades sind, Jane.
Mehe silmad olid täis õudu, ta silmad olid suured peas ja ta palus naisel õelda ka kuupäeva millal see saadetud oli, samakuupäev mil lõppes esimest korda naise kohale ilmumine. Mees palus oma naiselt andeks ja siis ta suri südamerabandusse.
Täielikuks mõistatuseks jäigi selle õuna ilmumine selle sama koha peale, kus nad selle naisega kokku said alati ja kus naine oli alati seisnud. Jäi ka mõistatuseks mehe viimased andekspalumised oma naise suhtes, miks ta seda tegi. See müstikaline lugu on mind alati haaranud mis kunagi ammu ühes dokis nägin, aga kuna see oli nii paeluv. Võibolla mees teadis ja seepärast ka pole avanud kirja, teadis, et oleks võinud pettuda või siis kurbust tunda. Ilus ja samas kurb ja samas ka romantiline.

Mitte ükski inimene ei tule meie ellu niisama, sageli on nö. teisel pool juba kokku lepitud selle elu kohtumised. Kitsarinnaline oleks Sind hukka mõista... Usun, et Pesa rahvas seda ei tee, Pesa oskab näha sügavamale. Võibolla mõistad ise end hukka hoopis. Minul oleks Sulle küsimus: Kas ja kui palju oled Sa rääkinud oma armastatuga? Kui palju teab tema Sinu tunnetest tema vastu ja Sinu tulevikumõtetest? Ja alati võid ju küsida otse, et mis meist saab.

Valgust ja armastust!

Sanabelle, kellegagi koos veedetud aeg ei ole mitte kunagi raisatud aeg. Olgu see ka 5 kuu pikkune suhe, isegi see on hetk mil sind on armastatud. Lugesin kunagi ühte raamatut, kus üks naine oli alles väike, ja ta suhtles igapäev inglitega. Ja inglid ütlesid, et tema ellu tuleb vot sellel kuupäeval mees ja ta hakkab teda väga armastama ja nad saavad ka endale lapse, aga mees ei ela temaga koos vanaks. Nii juhtuski. Naine elas päev-päevaga, armastas oma meest väga, kuniks ta ühel päeval suri oma haiguse tõttu. Ja see oli tingimusteta armastus.
Kui mees ei ava oma südant ja hinge sulle täielukult siis ei ole ta kas selleks valmis või tahab ta veel pisut oodata või on ta sellist tüüpi mees kes ei räägi oma tunnetest liiga sageli.
Minu veaks oli kunagi ka see, kus ma nuhkisin oma elukaaslase minevikus pidevalt ja uurisin tema käest tema endiste suhete kohta, justkui see oleks mind paremini teda mõistma pannud.  On asju millest vahel inimesed ei taha rääkida, kuigi peaksid, et hoida oma tulevast või hetkelist suhet, või siis kui mitte just rääkima, siis tegema kõik selleks et hoida uut suhet. Õeldakse, naised on keerulised, aga vahest on mehed veelgi keerulisemad. Aga oma kogemuste põhjal olen ma veendumusele jõudnud, et mitte miski ei jää siin lahenduseta. Ja igal asjal ja igal ajal on oma aeg ja koht. Sama ka sündmuste ja inimeste kohta. Mul oli kunagi üks sõber, kellega ma suhtlesin lapsepõlves, ja ta oli mulle väga kallis. Meie teed kasvasid lahku. Tema kolis eemale ja nii see kõik juhtuski. Oleme tänulikud selle aja eest mis meile pakutakse armastuses ega tee seda raskemaks kui tuleb hüvastijätt.
Õeldakse vahest, et suhe toimib siis paremini, kui nad on sarnased ja siis on mida koos vanaduses mida arutada. Kui vaadata hingesuguluse poole pealt siis jah, aga kui teise poole pealt, siis ei. Milleks on olemas pooled Jing ja Jang? Nagu ka Öö ja Päev ja sealt edasi? Ka suhtes on see tavaliselt põhiline mida peaks panema tähele, milleks meile saadetakse vahest suhteid mille üle hiljem kukalt kratsime ja tunneme suurt kurbust. Kui üks pool on ühtemoodi ja teinepool teistmoodi, siis nemad omavahel on teineteise täiendajateks ja suhe toimib igati regulaarselt.
Mina olen oma paarilisega vägagi erinev. Tema on kes hoiab poolt koos majanduslikult ja on mulle vahest ka väikeseks teejuhiks kuidas toime tulla ka väiksemate raskustega argielus ja mina jällegi hoian poolt koos, mis puudutab pere ja tundeid ja hingeelu. Tunnistan, oleme natukene kasvanud ka lahku, isegi pisikene rutiin on suhtesse tekkinud, aga tunded on meil endiselt alles ja teame ja tunneme, et oleme siiski õnnelikud, kui me oleme teineteisel olemas. Mõni on imestanud küll, et meil ole selliselt nagu enamus suhetes, et käivad ja teevad koos asju.

On mõni möödunud päev....ja asi kisub ikka väga käest ära juba. Ma lihtsalt enam tõesti ei tea. Mõistus ütleb üht ja süda teist...
Nimelt palus ta minu käest paar pea tagasi väga suurt teenet. Et kas ma aitaksin sissekirjutusega ka tema naise jaoks...?  Et politseis öeldi, et siis saab kiireminu korteri kui pere ka siia riiki tuua. Ja selleks oleks vaja ka tema naine sisse kirjutada sinna, kus ta ise on, st.minu korterisse. Esimene reaktsioon oli loomulikult EI. Aga kui paar päeva mõtlesin, siis arvasin, et okey, selle nimel, et teda armastan ja et tal oleks hea ja kui ta tahab ära minna minu juurest ja oma naisega siin riigis olla, palun siis väga! Aga siis on minu jaosk kõik ka. Siis ei saa enam siia tulla. Siis ta on valinud ja peame sellega leppima mõlemad. Aga ma olen juba nii katki paljast mõttest, et kuidas ma ometi elan üle selle valu, sest tõesti...ta teeb ju mulle nii väga haiget...
Sõbrannad on enamus vastu, kellega olen rääkinud. Ainult üks minust vanem inimene ütle, et kui armastad....siis tee seda ja aita teda....mida ma teen...??

Mõtlesin et kirjutan südamelt ära oma tunded ja selle mis on meie loos vahepeal toimunud.
Rääkisime ühel õhtul... rääkisin kuidas mina ennast tunnen ja et nii see enam edasi kesta ei saa. Et ma tahan ka täisväärtuslikku suhet. Et tahan meest, kellega koos vananeda ja elus edasi minna, keda oma vanematele tutvustada ja ühiseid puhkuseplaane teha. Praegu mul ju sellist suhet ei ole. Ta sai aru ja kuulas mu ära, rahulikult. sõbralikult rääkisime ära kõik. Andsin vihje, et ta peaks minema ära mujale elama. Kui tahab oma elu edasi elada oma naisega, siis ma ei jää ootama, vaid palusin tal kohe minna. Mul oleks siis ju ka aeg hakata oma elu elama...
Nüüd on sellest varsti juba kuu aega möödas. Ei ole ta väga pingutanud, et leida uus eluase. Aga aeg-ajalt räägib sellest ainult. Et mida teha, et korter saada. Saan aru, et ta tahab seda, aga reaalselt ikkagi väga ei pinguta ka, sest praegu on ju hea ja mugav olla. Ma hoian teda, teen süüa jne. Ta teeb ka loomulikult ja nii me eksisteerime ikka endiselt päev korraga... Aga mu südames on valu...suur valu. Sest ei suuda talle öelda, et mine juba rutem, et ma ei näeks teda enam iga päev, et ma ei räägiks, ei kohtuks enam. Siis oleks seda kergem taluda. Selle ma talle jutuajamise käigus ütlesin ära, et kui ta minu juurest läheb, siis mind pole enam tema jaks, siis ta on teinud oma valiku. Ja mina see ilmselt pole, kui ta läheb. Loogiline ju. Ma ei tea, kaua see olukord veel kestab. Olen talle nii endastmõistetav asi ilmselt. Eile solvusin ta peale ja mul kergem, kui natukenegi suudaks tülitseda. On kergem olla endal. Vanasti ta pingutas ise ka, ja palus andeks või vähemalt selgitas olukorda. Nüüd enam mitte. Sai aru küll, et mul on tuju paha, aga ei tee midagi selleks, et see nii ei oleks...ma ei tea... mul on nii valus, sest tõesti armastan teda. Aga kuidas edasi elada. Ja kas üldse elada. Jube olukord....Mida ma teen...? ma ei suuda mõelda positiivselt sellise südamevalu juures. Kuidas te seda teete, ma ei mõista... 

Mõtlesin et kirjutan südamelt ära oma tunded ja selle mis on meie loos vahepeal toimunud.
Rääkisime ühel õhtul... rääkisin kuidas mina ennast tunnen ja et nii see enam edasi kesta ei saa. Et ma tahan ka täisväärtuslikku suhet. Et tahan meest, kellega koos vananeda ja elus edasi minna, keda oma vanematele tutvustada ja ühiseid puhkuseplaane teha. Praegu mul ju sellist suhet ei ole. Ta sai aru ja kuulas mu ära, rahulikult. sõbralikult rääkisime ära kõik. Andsin vihje, et ta peaks minema ära mujale elama. Kui tahab oma elu edasi elada oma naisega, siis ma ei jää ootama, vaid palusin tal kohe minna. Mul oleks siis ju ka aeg hakata oma elu elama...
Nüüd on sellest varsti juba kuu aega möödas. Ei ole ta väga pingutanud, et leida uus eluase. Aga aeg-ajalt räägib sellest ainult. Et mida teha, et korter saada. Saan aru, et ta tahab seda, aga reaalselt ikkagi väga ei pinguta ka, sest praegu on ju hea ja mugav olla. Ma hoian teda, teen süüa jne. Ta teeb ka loomulikult ja nii me eksisteerime ikka endiselt päev korraga... Aga mu südames on valu...suur valu. Sest ei suuda talle öelda, et mine juba rutem, et ma ei näeks teda enam iga päev, et ma ei räägiks, ei kohtuks enam. Siis oleks seda kergem taluda. Selle ma talle jutuajamise käigus ütlesin ära, et kui ta minu juurest läheb, siis mind pole enam tema jaks, siis ta on teinud oma valiku. Ja mina see ilmselt pole, kui ta läheb. Loogiline ju. Ma ei tea, kaua see olukord veel kestab. Olen talle nii endastmõistetav asi ilmselt. Eile solvusin ta peale ja mul kergem, kui natukenegi suudaks tülitseda. On kergem olla endal. Vanasti ta pingutas ise ka, ja palus andeks või vähemalt selgitas olukorda. Nüüd enam mitte. Sai aru küll, et mul on tuju paha, aga ei tee midagi selleks, et see nii ei oleks...ma ei tea... mul on nii valus, sest tõesti armastan teda. Aga kuidas edasi elada. Ja kas üldse elada. Jube olukord....Mida ma teen...? ma ei suuda mõelda positiivselt sellise südamevalu juures. Kuidas te seda teete, ma ei mõista... 

Ma ei tea kuidas sinu jaoks nüüd need asjad on lahenenud, aga parem oleks sul eluga siiski edasi minna. Iga inimene väärib õnne. Tean seda ise, et armastus on vägagi sügavamõtteline ja samal ajal ka pimestab sind. Olen oma näppe väga palju kordi kõrvetanud ja naeruvääristanud ennast selle tõttu, aga milleks. Mingil moel kutsutakse sellist elamistüüpi mehe suhtes parasiitluseks, mingil omal kummalisel moel võib tal olla ka mingi pisikene tunne sinu vastu, aga see ei ole armastus. Ja ammuilma igapäevaline armastus. Armastus ei ole ainult tunne, vaid ka tegu ja ilma suurte shestideta ja vastu tahtmata. Armastus võib olla ilus aga samas ka valus. Armastus on andmine, mitte võtmine. Armastus on kohalolu, isegi kui olete teineteisest lahus ka mõned üksikud päevad, aga te teate et olete teineteisel alati olemas. Armastus on puhas aga see tunne võib aja pikku saada laastavaks ja hävitavaks iseendale, kui see on ainult ühepoolne. Ära riidle temaga, kui see nagunii ei muuda mitte midagi, sa ise tead seda, sellega sa kurnad vaid ennast. Ütle talle sirgjooneliselt, kui see olukord on selline, kui ta tõepoolest sind armastab, siis ärgu survestagu sind. Sest tõeline armastus ei survesta kunagi teist ja tõeline armastus, selle asemel et võtta teisest kallilt isikult tema elumahlad vaikselt välja, hoopis täiendaks neid.

Toon ühe näite oma sõbranna peal ära. Temal on küll suhe kus ei ole mängus teist naist, aga olukord on midagi analoogset. Mu sõbranna armastab teda meeletult, teeb ja koristab tema järelt ja oleks ka niiõeldes suhtes valmis edasi samme liikuma, ka laspe saama, aga tema poiss ei taha. Nüüd nad kolivad veel ametlikult kokku kah.  Tema poiss ütles talle kohe ära, et kui tema teda kellegiga petaks siis mu sõbranna ei saaks sellest kunagi teada. Okei, aga minu arust on see imelik, miks sellist asja üldse mainida sellisel juhul siis? Siis kui mu sõbranna läheb oma vanemate poole, siis et oo millal sa tagasi tuled, ma nii igatsen sind, aga kui sõbranna läheb tema juurde jälle tagasi, siis ta mängib oma mingeid arvutimänge ja istub üldse pidevalt arvutis ega põõra talle tähelepanu. Ma käskisin tal too kutt kus seda ja teist saata, aga samas saan aru ka, tean kui raske tunne see on, kui oled väga armunud siis oledki pimekana valmis. See ei ole laituseks mitte kummagi suhtes, aga minu arvates see on enda piinamine vaid. Ja alati ei ole see mis suhet koos hoiab, hea seks.

Minu suhe algas samamoodi mitte kuigi lilleliselt, pigem dramaatiliselt. Olin siis alles lapseohtu ka aga võitlesin nii kaua ikka edasi kuis sain ja välja hüppaski perekonnast hooliv noormees nagu algselt arvasin. Aga kõigil ei pruugi olla sellist laadi tulemust suhtes nagu oli seda mul, kus mitte hoolivast sai hooliv.. Enamuses inimesi on ja jäävad kinnisteks, sest meeste mätta otsa pealt vaadeldes on kõik naised ellid, keda võib lükata ja tõmmata. Seda mitte üldistavalt võtta, sest on ka väga palju erandeid (näiteks minu elukaaslane ja ma usun et paljude teiegi mehed ja elukaaslased) ja olen kohanud isegi ka sellist võõrast meest, kes baaris ei ajanud külje alla mulle, vaid lihtsalt tegi jooke välja ja tahtis juttu niisama ajada, olgugi et ma keeldusin mitmed korrad järjest ja ütlesin et olin just lahkumas. Suhtlemisvajadused olid mõnel vist 

Palju rahulikke ja päikselisi päevi sinu ellu, kallis Sanabelle