Üldine jutt > Mure
Mida ma teen..... ?
Vikerkaarevärvi Pallike:
Mitte ükski inimene ei tule meie ellu niisama, sageli on nö. teisel pool juba kokku lepitud selle elu kohtumised. Kitsarinnaline oleks Sind hukka mõista... Usun, et Pesa rahvas seda ei tee, Pesa oskab näha sügavamale. Võibolla mõistad ise end hukka hoopis. Minul oleks Sulle küsimus: Kas ja kui palju oled Sa rääkinud oma armastatuga? Kui palju teab tema Sinu tunnetest tema vastu ja Sinu tulevikumõtetest? Ja alati võid ju küsida otse, et mis meist saab.
Valgust ja armastust!
Sanabelle:
Seda ma tean, olen alati arvanud, et iga asi siin ilmas juhtub põhjusega. Ja inimesed ka tulevad ellu mingi põhjusega. Aga milleks mulle nii palju südamevalu on antud seoses sellega, ei tea....
Rääkinud...? Jahh, kunagi, kui see algas, ütles ta mulle. Elame päev korraga. Et ma ju saan aru, et see kõik peab ühel päeval lõppema. Et ta naine tuleb siia riiki ja et mina siis olen lihtsalt kolleeg edasi. See oli juba mitu kuud tagasi, kui ta nii rääkis. Nüüd pole uuesti me seda teemat puudutanud. liiga valus. Ma ei julge ka hakata sellest rääkima. Ilmselt kardan vastust. Kunagi ta ütles, et ma ju tean mis seisus tema on ja talle meeldib, et ma ei esita talle mingeid tingimusi, vaid olen talle see kes olen. Nüüd ta tuli paar kuud tagasi minu juurde elama. Kaalusin tükk aega seda, kas võtta ta vastu või ei. Ja siis mõtlesin, et kui ta mu jätab, siis jätab ju nagunii, ükskõik, kus ta siis elab. On ju nii...Ja see kasvõi lühike aeg on väärt, et olla õnnelik. Aga nüüd arvan ju ka, et ma ei ole enam mingi plikake, et ma tahan ka oma ellu ju stabiilsust juba, tahan meest, kellega koos vananeda ja kui tema nüüd ikka otsustab oma naise kasuks, siis oli see mulle lihtsalt raisatud aeg...?! Ja niipea ma ei taha kedagi näha, sest see oleks liig. Ma tõesti tunnen, et armastan teda nii, nagu ei kedagi teist siin elus. Ja ma pole seda talle öelnud, aga arvan üsna kindlalt, et ta teab seda niigi...Me ei loobi sõnu ja tunnetest ta ei räägi. Enne räägin mina, mida ma tunnen. Tema ei. Kahjuks. Tahaksin juba tõesti mingit selgust...
Inglipai:
Sanabelle, kellegagi koos veedetud aeg ei ole mitte kunagi raisatud aeg. Olgu see ka 5 kuu pikkune suhe, isegi see on hetk mil sind on armastatud. Lugesin kunagi ühte raamatut, kus üks naine oli alles väike, ja ta suhtles igapäev inglitega. Ja inglid ütlesid, et tema ellu tuleb vot sellel kuupäeval mees ja ta hakkab teda väga armastama ja nad saavad ka endale lapse, aga mees ei ela temaga koos vanaks. Nii juhtuski. Naine elas päev-päevaga, armastas oma meest väga, kuniks ta ühel päeval suri oma haiguse tõttu. Ja see oli tingimusteta armastus.
Kui mees ei ava oma südant ja hinge sulle täielukult siis ei ole ta kas selleks valmis või tahab ta veel pisut oodata või on ta sellist tüüpi mees kes ei räägi oma tunnetest liiga sageli.
Minu veaks oli kunagi ka see, kus ma nuhkisin oma elukaaslase minevikus pidevalt ja uurisin tema käest tema endiste suhete kohta, justkui see oleks mind paremini teda mõistma pannud. ??? On asju millest vahel inimesed ei taha rääkida, kuigi peaksid, et hoida oma tulevast või hetkelist suhet, või siis kui mitte just rääkima, siis tegema kõik selleks et hoida uut suhet. Õeldakse, naised on keerulised, aga vahest on mehed veelgi keerulisemad. Aga oma kogemuste põhjal olen ma veendumusele jõudnud, et mitte miski ei jää siin lahenduseta. Ja igal asjal ja igal ajal on oma aeg ja koht. Sama ka sündmuste ja inimeste kohta. Mul oli kunagi üks sõber, kellega ma suhtlesin lapsepõlves, ja ta oli mulle väga kallis. Meie teed kasvasid lahku. Tema kolis eemale ja nii see kõik juhtuski. Oleme tänulikud selle aja eest mis meile pakutakse armastuses ega tee seda raskemaks kui tuleb hüvastijätt.
Õeldakse vahest, et suhe toimib siis paremini, kui nad on sarnased ja siis on mida koos vanaduses mida arutada. Kui vaadata hingesuguluse poole pealt siis jah, aga kui teise poole pealt, siis ei. Milleks on olemas pooled Jing ja Jang? Nagu ka Öö ja Päev ja sealt edasi? Ka suhtes on see tavaliselt põhiline mida peaks panema tähele, milleks meile saadetakse vahest suhteid mille üle hiljem kukalt kratsime ja tunneme suurt kurbust. Kui üks pool on ühtemoodi ja teinepool teistmoodi, siis nemad omavahel on teineteise täiendajateks ja suhe toimib igati regulaarselt.
Mina olen oma paarilisega vägagi erinev. Tema on kes hoiab poolt koos majanduslikult ja on mulle vahest ka väikeseks teejuhiks kuidas toime tulla ka väiksemate raskustega argielus ja mina jällegi hoian poolt koos, mis puudutab pere ja tundeid ja hingeelu. Tunnistan, oleme natukene kasvanud ka lahku, isegi pisikene rutiin on suhtesse tekkinud, aga tunded on meil endiselt alles ja teame ja tunneme, et oleme siiski õnnelikud, kui me oleme teineteisel olemas. Mõni on imestanud küll, et meil ole selliselt nagu enamus suhetes, et käivad ja teevad koos asju.
Erela:
--- Tsiteerin: Sanabelle järgi mai 16, 2013, 16:22:47 ---Kõik kes lugemas käivad mu teemat ilmselt mõistavadki hukka mind, et ise süüdi, ise armusid. ma tõesti püüdsin lõpetada, aga ta ei lasknud. ...... Ei tea, miks elu selliseid asju meile ette loobib, millega ma selle olen ära teeninud. Olen vist eelmises elus väga halb inimene olnud...
--- Lõpeta tstitaat ---
Kallis Sanabelle, ära alaväärista ennast, ära loo endale negatiivseid mõtte mustreid. See mida teised sinust arvavad ei peaks sulle korda minema. Me ei saa teada mida teised midagi milleski arvavad aga me saame luu ja hoida oma mõtetes positiivseid mõteid.
Armasta ennast :L :L :L :L :L (A)
Sanabelle:
On mõni möödunud päev....ja asi kisub ikka väga käest ära juba. Ma lihtsalt enam tõesti ei tea. Mõistus ütleb üht ja süda teist...
Nimelt palus ta minu käest paar pea tagasi väga suurt teenet. Et kas ma aitaksin sissekirjutusega ka tema naise jaoks...? ??? Et politseis öeldi, et siis saab kiireminu korteri kui pere ka siia riiki tuua. Ja selleks oleks vaja ka tema naine sisse kirjutada sinna, kus ta ise on, st.minu korterisse. Esimene reaktsioon oli loomulikult EI. Aga kui paar päeva mõtlesin, siis arvasin, et okey, selle nimel, et teda armastan ja et tal oleks hea ja kui ta tahab ära minna minu juurest ja oma naisega siin riigis olla, palun siis väga! Aga siis on minu jaosk kõik ka. Siis ei saa enam siia tulla. Siis ta on valinud ja peame sellega leppima mõlemad. Aga ma olen juba nii katki paljast mõttest, et kuidas ma ometi elan üle selle valu, sest tõesti...ta teeb ju mulle nii väga haiget...
Sõbrannad on enamus vastu, kellega olen rääkinud. Ainult üks minust vanem inimene ütle, et kui armastad....siis tee seda ja aita teda....mida ma teen...?? :'(
Navigatsioon
[0] Sõnum
[*] Eelmine lehekülg
Mine täisversiooni