Üldine jutt > Mure

Mida ma teen..... ?

<< < (3/3)

Mira:
Mina seda sinu asemel ei teeks. See on ikka väga suur ja natuke üle piiri asi, mida minu arvates paluda. Ja see ütlus, et kui armastad, siis teed, no ikka ei ole nii. Kuskilt läheb ju piir ka. See kui ta tahab oma naise siia riiki tuua on tema asi lahendada ja sina ei pea sealjuures aitama, mõtlen mina.  ({)

Sanabelle:
Mõtlesin et kirjutan südamelt ära oma tunded ja selle mis on meie loos vahepeal toimunud.
Rääkisime ühel õhtul... rääkisin kuidas mina ennast tunnen ja et nii see enam edasi kesta ei saa. Et ma tahan ka täisväärtuslikku suhet. Et tahan meest, kellega koos vananeda ja elus edasi minna, keda oma vanematele tutvustada ja ühiseid puhkuseplaane teha. Praegu mul ju sellist suhet ei ole. Ta sai aru ja kuulas mu ära, rahulikult. sõbralikult rääkisime ära kõik. Andsin vihje, et ta peaks minema ära mujale elama. Kui tahab oma elu edasi elada oma naisega, siis ma ei jää ootama, vaid palusin tal kohe minna. Mul oleks siis ju ka aeg hakata oma elu elama...
Nüüd on sellest varsti juba kuu aega möödas. Ei ole ta väga pingutanud, et leida uus eluase. Aga aeg-ajalt räägib sellest ainult. Et mida teha, et korter saada. Saan aru, et ta tahab seda, aga reaalselt ikkagi väga ei pinguta ka, sest praegu on ju hea ja mugav olla. Ma hoian teda, teen süüa jne. Ta teeb ka loomulikult ja nii me eksisteerime ikka endiselt päev korraga... Aga mu südames on valu...suur valu. Sest ei suuda talle öelda, et mine juba rutem, et ma ei näeks teda enam iga päev, et ma ei räägiks, ei kohtuks enam. Siis oleks seda kergem taluda. Selle ma talle jutuajamise käigus ütlesin ära, et kui ta minu juurest läheb, siis mind pole enam tema jaks, siis ta on teinud oma valiku. Ja mina see ilmselt pole, kui ta läheb. Loogiline ju. Ma ei tea, kaua see olukord veel kestab. Olen talle nii endastmõistetav asi ilmselt. Eile solvusin ta peale ja mul kergem, kui natukenegi suudaks tülitseda. On kergem olla endal. Vanasti ta pingutas ise ka, ja palus andeks või vähemalt selgitas olukorda. Nüüd enam mitte. Sai aru küll, et mul on tuju paha, aga ei tee midagi selleks, et see nii ei oleks...ma ei tea... mul on nii valus, sest tõesti armastan teda. Aga kuidas edasi elada. Ja kas üldse elada. Jube olukord....Mida ma teen...? ma ei suuda mõelda positiivselt sellise südamevalu juures. Kuidas te seda teete, ma ei mõista...  :(

La Luna:
Oh,oh loen ja mõtlen ei kiida seda sissekirjutamist heaks,näen ärakasutamist.Andesta!!!On asju mida peab mõistusega võtma.Ennegi on armastustunnetega mängitud.Soovin,et tarkuse inglid oleksid koos sinuga (A) (A) (A)

Inglipai:

--- Tsiteerin: Sanabelle järgi juuni 16, 2013, 14:49:11 ---Mõtlesin et kirjutan südamelt ära oma tunded ja selle mis on meie loos vahepeal toimunud.
Rääkisime ühel õhtul... rääkisin kuidas mina ennast tunnen ja et nii see enam edasi kesta ei saa. Et ma tahan ka täisväärtuslikku suhet. Et tahan meest, kellega koos vananeda ja elus edasi minna, keda oma vanematele tutvustada ja ühiseid puhkuseplaane teha. Praegu mul ju sellist suhet ei ole. Ta sai aru ja kuulas mu ära, rahulikult. sõbralikult rääkisime ära kõik. Andsin vihje, et ta peaks minema ära mujale elama. Kui tahab oma elu edasi elada oma naisega, siis ma ei jää ootama, vaid palusin tal kohe minna. Mul oleks siis ju ka aeg hakata oma elu elama...
Nüüd on sellest varsti juba kuu aega möödas. Ei ole ta väga pingutanud, et leida uus eluase. Aga aeg-ajalt räägib sellest ainult. Et mida teha, et korter saada. Saan aru, et ta tahab seda, aga reaalselt ikkagi väga ei pinguta ka, sest praegu on ju hea ja mugav olla. Ma hoian teda, teen süüa jne. Ta teeb ka loomulikult ja nii me eksisteerime ikka endiselt päev korraga... Aga mu südames on valu...suur valu. Sest ei suuda talle öelda, et mine juba rutem, et ma ei näeks teda enam iga päev, et ma ei räägiks, ei kohtuks enam. Siis oleks seda kergem taluda. Selle ma talle jutuajamise käigus ütlesin ära, et kui ta minu juurest läheb, siis mind pole enam tema jaks, siis ta on teinud oma valiku. Ja mina see ilmselt pole, kui ta läheb. Loogiline ju. Ma ei tea, kaua see olukord veel kestab. Olen talle nii endastmõistetav asi ilmselt. Eile solvusin ta peale ja mul kergem, kui natukenegi suudaks tülitseda. On kergem olla endal. Vanasti ta pingutas ise ka, ja palus andeks või vähemalt selgitas olukorda. Nüüd enam mitte. Sai aru küll, et mul on tuju paha, aga ei tee midagi selleks, et see nii ei oleks...ma ei tea... mul on nii valus, sest tõesti armastan teda. Aga kuidas edasi elada. Ja kas üldse elada. Jube olukord....Mida ma teen...? ma ei suuda mõelda positiivselt sellise südamevalu juures. Kuidas te seda teete, ma ei mõista...  :(

--- Lõpeta tstitaat ---

Ma ei tea kuidas sinu jaoks nüüd need asjad on lahenenud, aga parem oleks sul eluga siiski edasi minna. Iga inimene väärib õnne. Tean seda ise, et armastus on vägagi sügavamõtteline ja samal ajal ka pimestab sind. Olen oma näppe väga palju kordi kõrvetanud ja naeruvääristanud ennast selle tõttu, aga milleks. Mingil moel kutsutakse sellist elamistüüpi mehe suhtes parasiitluseks, mingil omal kummalisel moel võib tal olla ka mingi pisikene tunne sinu vastu, aga see ei ole armastus. Ja ammuilma igapäevaline armastus. Armastus ei ole ainult tunne, vaid ka tegu ja ilma suurte shestideta ja vastu tahtmata. Armastus võib olla ilus aga samas ka valus. Armastus on andmine, mitte võtmine. Armastus on kohalolu, isegi kui olete teineteisest lahus ka mõned üksikud päevad, aga te teate et olete teineteisel alati olemas. Armastus on puhas aga see tunne võib aja pikku saada laastavaks ja hävitavaks iseendale, kui see on ainult ühepoolne. Ära riidle temaga, kui see nagunii ei muuda mitte midagi, sa ise tead seda, sellega sa kurnad vaid ennast. Ütle talle sirgjooneliselt, kui see olukord on selline, kui ta tõepoolest sind armastab, siis ärgu survestagu sind. Sest tõeline armastus ei survesta kunagi teist ja tõeline armastus, selle asemel et võtta teisest kallilt isikult tema elumahlad vaikselt välja, hoopis täiendaks neid.

Toon ühe näite oma sõbranna peal ära. Temal on küll suhe kus ei ole mängus teist naist, aga olukord on midagi analoogset. Mu sõbranna armastab teda meeletult, teeb ja koristab tema järelt ja oleks ka niiõeldes suhtes valmis edasi samme liikuma, ka laspe saama, aga tema poiss ei taha. Nüüd nad kolivad veel ametlikult kokku kah.  :o Tema poiss ütles talle kohe ära, et kui tema teda kellegiga petaks siis mu sõbranna ei saaks sellest kunagi teada. Okei, aga minu arust on see imelik, miks sellist asja üldse mainida sellisel juhul siis? Siis kui mu sõbranna läheb oma vanemate poole, siis et oo millal sa tagasi tuled, ma nii igatsen sind, aga kui sõbranna läheb tema juurde jälle tagasi, siis ta mängib oma mingeid arvutimänge ja istub üldse pidevalt arvutis ega põõra talle tähelepanu. Ma käskisin tal too kutt kus seda ja teist saata, aga samas saan aru ka, tean kui raske tunne see on, kui oled väga armunud siis oledki pimekana valmis. See ei ole laituseks mitte kummagi suhtes, aga minu arvates see on enda piinamine vaid. Ja alati ei ole see mis suhet koos hoiab, hea seks.

Minu suhe algas samamoodi mitte kuigi lilleliselt, pigem dramaatiliselt. Olin siis alles lapseohtu ka aga võitlesin nii kaua ikka edasi kuis sain ja välja hüppaski perekonnast hooliv noormees nagu algselt arvasin. Aga kõigil ei pruugi olla sellist laadi tulemust suhtes nagu oli seda mul, kus mitte hoolivast sai hooliv.. Enamuses inimesi on ja jäävad kinnisteks, sest meeste mätta otsa pealt vaadeldes on kõik naised ellid, keda võib lükata ja tõmmata. Seda mitte üldistavalt võtta, sest on ka väga palju erandeid (näiteks minu elukaaslane ja ma usun et paljude teiegi mehed ja elukaaslased) ja olen kohanud isegi ka sellist võõrast meest, kes baaris ei ajanud külje alla mulle, vaid lihtsalt tegi jooke välja ja tahtis juttu niisama ajada, olgugi et ma keeldusin mitmed korrad järjest ja ütlesin et olin just lahkumas. Suhtlemisvajadused olid mõnel vist  ;D

Palju rahulikke ja päikselisi päevi sinu ellu, kallis Sanabelle  :L :K  ({)

Navigatsioon

[0] Sõnum

[*] Eelmine lehekülg