Usun, et sünnime uuesti ning et meie hinged valivad uueks maapealseks eluks õppetunde.
 
Kuidas aga mõista sellisel juhul surma veel emaüsas?
Kui laps sureb vaid loetud tunnid enne sündi, siis miks küll ometi sellised valikud?


Tean vaid, et pakkusin Talle selle 9 kuu jooksul parimat ning loodan, et Tal oli minuga hea.

Armas Karamell,


Aitäh, et sa andsid talle võimaluse olla 9 kuud sinuga. See imeline hing on väga tänulik, et talle andsid võimaluse kogeda midagi sellist. Te leppisite selle eelnevalt üheskoos ( sinu kõrgem mina ja tema kõrgem mina) kokku.

Meie, 3D inimesed,  tõlgendame surma tragöödiana ja näeme selles kurba sündmust. On olemas inimesi, kes suudavad pakkuda surmatoetust.

Inimene lahkub maisest kehast, siis teda võetakse vastu väga suure austuse ja rõõmuga. Teda toetatakse iga hetk.  Meeletu suuur staadioni täis valgusolendeid  ja see imeilus hing nende ees/keskel. Valgusolendid tervitavad ja juubeldavad, austavad, et ta suutis selle raske kogemuse läbida.

Iga kord, kui sa temale mõtled,  on ta sinu kõrval. Ta tahab, et sa oleksid õnnelik. Sa võid tunnetada tema kohaolu ja temaga rääkida.  Kuula oma südant ( ära pinguta kuulda). Lihtsalt tunneta.

Armas karamell, tal oli sinuga väga hea. Ta valis sinu, kuna sina olid tema jaoks kõige parem. Ta teadis, et sa suudad toime tulla väga raske olukorraga.   

Süütan küünlad ja palun talle toetust.  Palun armastust ja valgust sinu/Tema kõige kõrgemaks hüvanguks.
Sa oled alati inglitest ümbritsetud          

Kallis karamell, südamest tulevad kallistused Sulle... Eelnevad kirjutajad on nii armsalt ja sügavalt kirjutanud, et ei oska ise midagi lisada. Lugesin hiljuti, et osa Hingi soovivad kogeda kehas olemist, kuid ei soovi olla pikemalt, kogu pikka elu seda teha. Et neile piisab vaid mõnest kuust näiteks. Ja siis nad lepivad kokku teiste Hingedega, kes aitavad neil sellisel moel kogeda ja õppida...

Küünla süütamine on väga hea mõte . Palju Ingleid Sind ümbritsema. Kallis Isake, meie kõigi Looja, palun õnnista karamelli ja pane oma armastav käsi tema peale ning hoia karamelli oma Valguses. Ma tänan, Isake.

Tahtsin lisada, et kui ma nüüd enda vastu aus olen, siis pean tunnistama, et olen pettunud, endas ja oma "tuimuses".

Küll on ju olnud lugusid, kui inimesed tunnetavad kaugel olles lausa füüsiliselt oma armsa (ema või isa või vanaema) surma. Aga mina, mina ei tundnud ju midagi, kuigi ta suri minu sees. Ma ei tea, millal ta täpselt suri ning kus ma olin ja mida ma tegin siis, kui Tema lahkus.
Tean ainult, et õhtul tulid veed ja algasid sünnitusvalud, kuid veerand tunni pärast haiglasse jõudes öeldi "Teie lapse süda enam ei löö".
Veider, kuidas surm on ikkagi nii isiklik ja kauge, samas nii lähedal.

Kallis karamell, aga võibolla Tema läkski vaikselt, lendas Taevasse pilvede juurde Valguseks. Läks Sind armastades, vaikides. Kullake, ära ennast küll süüdista.