Seitsme maa ja mere taga sündis pardiperre teistsugune tibu.
Juba tibu varases nooruses imestasid teised metsasukad
tibu teistsugususe üle...
Tibu tunnetas paljutki päikesest ja kuust,
tähtetest ja elupuust.
Tibu luuletas kokku lugusid..
"Ma nägin maailma ilma piiridetta!"
"Sa oled võetud mu tähtede varju."
" Lilleke juures."
Tibu kõneles,
toetudes sisemisele valgusekeelele --
musta valgeks.
Tibu seljataga seisis terve nähtamatu perekond.
Ühel päeval..
Sillerdavas järvevees...
Sirutasid tiibu reaalsed Luiged.
Ka tibu oli suureks sirgunud ja leidis, et ta on nende kaunite lindudega ühte moodi.
Valge Luik jäi sõpradeks teiste lindude ja loomadega
aga lendas kaasa luigeperega elama luige elu.
Elu milleks ta siia ilma tulnud oli
