Elas kord väljaspool aega üks väike Vaim, kes ütles Jumalale:

-Ma tean kes ma olem!

-Suurepärane, -vastas Jumal, - ja kes sa siis oled?

Vaike Vaim vastas:

-Ma olen Valgus!

Jumal naeratas oma suure naeratusega ja lausus:

-Õige! Sa oled Valgus!

Väike Vaim oli väga õnnelik, kuna mõistis, et varem või hiljem kõik Jumala Kuningriigi Vaimud mõistavad seda.

-Oh, sa, -hüüatas väike Vaim, -see on ju tõepoolest äge!

Kuid peatselt Väikesel Vaimul ühest teadmisest, et kes ta on, hakkas äkki vähe. Ta tundis endas erutust, ning tahtis teada, mis see on, seetõttu ta pöördus taas Jumala poole (see iseenesest ei ole paha idee kõigi Vaimude jaoks, kes tahavad olla need, kes nad tegelikult on) ja lausus:

-Jumal, nüüd ma tean, Kes Ma Olen, kas ma võin olla see?

Ja Jumal vastas:

-Sa tahad öelda, et tahad olla see, Kes Sa Juba Oled?

-Kas tead, -kostis väike Vaim, -üks asi on teada, Kes Ma Olen, aga hoopis teine asi on Olla See. Ma tahaks tunda, kuidas on olla Valgus!

-Kuid sa juba oled Valgus, -kordas Jumal, taas naeratades.

-Ja..., kuid ma tahan tunda seda läbi tunnetuse, -hüüdis väike Vaim.

-Mis siis ikka, -ütles Jumal muiates, -Ma oleks pidanud seda nägema ette. Sa oled alati olnud avantüristlik.

Kuid siiski lisas juba teise tooniga:

-Selles on vaid üks asi...

-Milline? -Küsis väike Vaim

-Peale Valguse ei ole midagi. Vaata, asi on selles, et ma olen loonud vaid selle, milleks oled sina. Seega lihtsamat teed teada saada, Kes Sa Oled, sinu jaoks ei ole olemas, sest ei ole midagi, milles sind ei oleks.

- Jaa... -kostis väike Vaim, kes oli mingil määral segaduses.

- Katsu mõelda sellest niimoodi, -ütles Jumal, - Sa oled kui kiir, millest koosneb Päike. Sul on niivõrd hea olla seal koos miljonite, triljonite ja triljardite teiste kiirtega, mis kujundavadki Päikese. Päike ilma sinuta ei oleks Päike. Veelgi enam, Päikest ei oleks, kui temas puuduks kas või ükski kiir..., siis ta ei saaks enam särada nii heledalt. Nii siis..., kuidas tunda ennast, kui Valgust, kui oled ise selles Valguses? Selles on küsimus.

-Heakene küll, -elavnes väike Vaim. -Kuid sa oled ju Jumal, siis mõtle midagi välja!

Siis Jumal naeratas taas ja lausus:

-Mul on juba valmis mõeldud. Kui kord sa ei ole suuteline nägema ennast kui Valgust, sest oled Valguses, siis loome su ümber pimeduse.

-Aga mis on pimedus? - küsis väike Vaim.

- See on see, milleks sa ei ole, -vastas Jumal.

-Ma vist hakkan kartma pimedust? – kurtis väike Vaim.

-Ainult sel juhul, kui sa valid selle, -vastas Jumal, - tegelikkuses ei ole midagi, mida maksaks karta, väljaarvatud see milleks sa ei ole. Kas tead, et me ise mõtleme seda kõike välja. Me ise lollitame iseendid.

O..., jaa, - ütles väike Vaim ja tal hakkas palju kergem.

Peale selle Jumal selgitas, et üldse midagi tunnetada, selleks peab tekkima midagi vastupidist. See on suur and, -ütles Jumal, -ilma selleta ei saaks teada, mille sarnane see on. Sa ei tunneks Sooja ilma Külmata, Ülemist ilma Alumiseta, Kiiret ilma Aeglaseta. Sa ei saaks ära tunda Vasakut ilma Paremata, Siin ilma Seal, Nüüd ilma Siis.

Nii et, -Jätkas Jumal, - kui oled ümbritsetud pimedusega, ära vehi rusikatega, ära tõsta häält ja ära nea pimedust. Kuid ole selle asemel hoopis Valguseks pimeduses ja ära mine hulluks selle tõttu. Siis mõistad, kes Sa Tegelikkuses Oled, ning kõik teisedki saavad sellest teada. Luba oma Valgusel särada nii võimsalt, et kõik saaksid teada, kui eriline sa oled!

-Sa pead silmas, et see on hea, kui lubada teistel näha, kui eriline ma olen? –küsis väike Vaim.

-Muidugi mõista! -Jumal hakkas naerma selle peale, - see on vägagi hea! Kuid pea meeles, et „eriline“ ei tähenda olla „parim“. Igaüks on eriline, kuid isemoodi! Kahjuks paljud on unustanud selle. Kuid ka nemad mõistavad kord, et on hea, kui ollakse erilised, siis mõistad sa eriti, kui hea on olla eriline.

-Oh, sa! -ütles väike Vaim, tantsides, naerdes ja hüpates seejuures rõõmust. -Ma saan olla nii eriline, kui vaid tahan!

-Jaa, sa võid seda alustada kohe, -ütles Jumal ja hakkas tantsima, naerma ja hüppama koos väikese Vaimuga, - milliseks osaks sa eriti tahaksid olla?

-Kuidas nii, milliseks osaks eriti? -kordas väike Vaim, -ma ei mõista.

-Katsu mõista, -alustas Jumal, -olla Valgus, tähendab olla eriline, aga olla eriline, selleks peab koosnema paljudest osadest. Olla heasüdamlik... tähendab olla eriline. Olla õrn... tähendab olla eriline. Olla loominguline, leidlik... tähendab ikka olla eriline. Olla kannatlik... tähendab samuti olla eriline. Ehk suudad pakkuda muud võimalust olla eriline?

Väike Vaim istus veidi vaikides.

-Ma võin mõelda välja palju võimalusi olla eriline! –hüüatas ta lõpuks, -olla toetav... tähendab olla eriline. Olla andev... tähendab olla eriline. Olla eriline, ongi olla sõbralik. Olla hoolitsev... tähendab samuti olla eriline.

-Jah, -nõustus Jumal, -sa võid olla kõike seda, või hoopis muus erilise osas, millises vaid soovid olla suvalisel hetkel. Seda tähendabki olla Valgus.

-Tean, tean, milleks tahan olla! – rõõmsalt kuulutas väike Vaim, -ma tahan olla erilise see osa, mille nimeks on „andestav“. Olla andestav... tähendab ju olla eriline?

- O, jaa, -ütles Jumal veenvalt, -see on väga eriline.

-Hästi, -ütles väike Vaim, -just sellena ma tahaksingi olla. Tahan olla andestaja. Tahan tunda ennast kui andestajat.

-Hästi, -ütles Jumal, -kuid on üks asi, mida sa peaksid teadma.

See väikesele Vaimule ei meeldinud. Nüüd talle näis, et igal sammul ootavad teda raskused.

-Mis see siis on? – küsis ta ohates.

-Ei ole olemas kedagi, keda saaks andestada.

-Ei ole kedagi? – ta vaevalt suutis uskuda seda, mida just kuulis.

-Ei kedagi! –vastas Jumal, -kõik, mida olen loonud, on täiuslik. Ei ole ühtki teistsugust vaimu milleski, mida olen loonud, ei ole ühtki, mis oleks ebatäiuslikum kui sina. Vaata ringi.
Alles siis mõistis väike Vaim, et nende ümber on kogunenud suur hulk teisi Vaime. Need Vaimud tulid kaugelt, kõikjalt Ilmaruumi eri nurkadest, kuna kuulsid, et väikesel Vaimul on Jumalaga ebatavaline jutuajamine ja kõik tahtsid kuulda, millest käib jutt.

Vaadates lugematut Vaimude hulka, kes kogunesid nende juurde, väike Vaim oli sunnitud nõustuma. Ükski vaim ei paistnud olema vähem märkimisväärne, vähem suurepärane, või vähem täiuslikum, kui ta ise. See oli nii hämmastav, niivõrd erk oli nende valgus, et väikesel Vaimul oli raske neid vaadata.

-Keda siis andestada? -küsis Jumal.

-Mm-jaa, -suutis kosta väike Vaim, -lõbutseda, paistab, küll vist ei õnnestu. Ma tahtsin tunda ennast kui Seda, Kes Andestab. Tahtsin teada, kuidas tunneb ennast see eriline osa andestamise juures.

Nii sai väike Vaim tunda, kuidas on olla nukker. Sel hetkel astus tema juurde üks teine armastusväärne Vaim.

-Ära muretse väike Vaim, -ütles talle armastusväärne Vaim, - ma aitan sind.

- Tõesti, - väike Vaim lõi särama, -mida ma peaksin selleks tegema?

-Ei mitte midagi, ma saan anda sulle seda, keda saad andestada!

-Sina saad?

-Muidugi! -naeratas armastusväärne Vaim, -ma saan tulla su järgmisse ellu, ning teha seda, mille eest sa saad andestada mulle.

-Kuid milleks? Milleks sul vaja seda teha? –küsis väike Vaim, - sulle, kõige täiuslikumal Loomingul? Sulle, kes vibreerib nii kõrgelt, et sünnitab Valguse ja niivõrd erksa, et ma ei suuda sinu peale vaadata. Mis sunnib sind vähendama oma vibratsiooni sagedust, et sinu valgus muutuks tuhmiks ja raskeks? Mis võib olla selle põhjuseks, et sina, kes oled Valgus; sina, kes tantsib koos tähtedega ja liigub läbi Ilmaruumi mõtte kiirusel, tahaksid tulla minu ellu, ning teha ennast niivõrd raskeks, et saaks teha halba?

-Lihtne, -ütles armastusväärne Vaim, - ma teen seda, sest armastan sind.

Väike Vaim oli üllatunud, kuuldes sellist vastust.

-Ei maksa imestada, -ütles armastusväärne Vaim, -sa oled seda minu jaoks juba teinud. Kas sa tõesti ei mäleta? Oo, kui palju kordi oleme sinuga tantsinud, sina ja mina. Läbi Ajastute ja paljude aastate jooksul oleme sinuga tantsinud seda tantsu. Kogu see aeg, paljudes kohtades oleme sinuga mänginud koos. Kas sa tõesti ei mäleta? Me mõlemad oleme olnud Kõigeks Selleks. Oleme olnud Ülemiseks ja Alumiseks, Vasakuks ja Paremaks. Oleme olnud Seal ja Siin, Nüüd ja Siis. Me oleme olnud Kõigeks Selleks. Oleme olnud Meesteks ja Naisteks, Headena ja Halbadena. Oleme mõlemad olnud Ohvriteks ja Kurjategijateks. Nii oleme tegutsenud kunagi teineteise jaoks palju kordi, nii sina kui mina, mõlemad lõime täiuslikku võimalust selleks, et Ilmutada ja Mõista seda, Kelleks Me Oleme Tegelikkuses.

-Ühe sõnaga, - jätkas armastusväärne Vaim selgitamist, - seekord meie järgmises elus ma tulen sinu juurde kui „paha“. Ma teen seal midagi tõeliselt õudset ja siis sina saad tunda ennast sellena, Kes Andestab.

-Mida sa siis teed? –küsis armastusväärne Vaim, olles veidi ärevil, -mis on siis selleks õuduseks, mida sa teed?

-Jaa, - ütles armastusväärne Vaim naeratades, -me kindlapeale mõtleme midagi välja.

Siis muutus armastusväärne Vaim tõsisemaks ja ütles vaiksel häälel:

-Tead, ühes on sul kindlapeale õigus.

-Milles? –tahtis väike Vaim teada.

-Minul tekkib tõesti vajadus aeglustada oma vibratsioone ja muutuda väga raskeks, et teha ebameeldivust sinu jaoks. Ma pean teesklema ennast sootuks teisena, kes ei sarnane minuga. Nüüd ma tahaks paluda sinult ühte vastuteenet.

-Mida vaid soovid! Kõik, mida soovid! -Hüüdis väike Vaim, ning hakkas laulma ja tantsima. –Ma hakkan andestajaks! Ma hakkan andestajaks! – Ja siis väike Vaim märkas, et armastusväärne Vaim on ikka veel vaikne.

-Mida sa soovid? –küsis väike Vaim, -Mida ma saaks sinu jaoks teha? Sa oled lausa Ingel, et lubasid minu jaoks seda teha.

- Muidugi mõista, et see armastusväärne Vaim ongi Ingel! – katkestas nende jutuajamise Jumal, -Igaüks ongi Ingel! Pea alati meeles: Ma saadan teile vaid Ingleid ja mitte kedagi peale nende.

Väike Vaim lausa põles soovist teha midagi, et täita armastusväärse Vaimu palvet:

-Mida ma saaks siiski teha sinu jaoks? -küsis ta taas.

- Kui ma hakkan sind peksma ja tegema sulle haiget, -alustas armastusväärne Vaim, - ja hetkel, kui teen sulle kõige halvemat kõigest, mida sa vaid suudad endale ette kujutada... Just sell samal hetkel...

-Jah? –katkestas teda väike Vaim, - ja mis siis...?

Armastusväärne Vaim vaatas vaikides väikesele Vaimule otsa ja siis lausus.

-Pea meeles, Kes Ma Olen Tegelikkuses.

-O jaa, muidugi! –hüüatas väike Vaim, - ma luban! Jään mäletama sind sellisena, nagu näen ma sind siin ja praegu!

-Hästi, -ütles armastusväärne Vaim, -, vaat milles on siin asi: sellepärast, et ma püüan väga kõvasti teeselda, siis ma tõenäoliselt peatselt unustan, Kes Ma Olen Tegelikkuses. Kui ka sina ei mäleta, Kes Olen Mina Tegelikkuses, ma võin unustada seda pikemaks ajaks. Kui unustan mina, Kes Ma Olen, unustad ka sina, Kes Sa Oled, siis kaome me mõlemad. Siis läheb tarvis veel üht Vaimu, kes tuleb ja tuletab meile meelde, Kes Me Oleme.

-Ei! Meil ei lähe seda tarvis! -lubas väike Vaim taas. -Ma ei unusta, Kes Oled Sina! Ma jään tänulikuks sulle selle anni eest, mida sa tood mulle; võimalust mõista ennast, tunnetades Kes Ma Tegelikult Olen.

Kokkulepe oli sõlmitud, ja väike Vaim lahkus oma uude ellu, olles elevil sellest, et saab olla Valgusena, mis oli iseenesest väga oluline; ning topelt rõõm oli sellest, et saab olla erilise selliseks osaks, mille nimeks on Andestus.

Väike Vaim ootas kannatamatult, kuna tal avaneb võimalus avaldada ennast kui Andestus ja tänada seda teist Vaimu, kes teeb selle võimalikuks.

Igal uue elu hetkel, kui tema ette ilmus Uus Vaim ja mida ta ka ei toonud Väikese Vaimu ellu, kas rõõmu või kurbust, eriti kui see oli kurbus, väike Vaim mõtles vaid sellele, mida ütles talle Jumal:

-Pea meeles alati, -lausus naeratav Jumal, -Ma saadan teile alati Ingleid ja mitte iialgi kedagi teist...

Tänan, muusa. Lugedes seda põhjatult sügavat lugu, oleksin peaaegu nutma hakanud...Katkematu tänu...

Millised õppetükid ikka inimestel on, vägivald, kurbus, nukrus, valu, pisarad ja vaev- selleks, et mõista, mis tähendab andestada, kui see tehtud, avastada, et ei olegi midagi andestada, sest me kõik oleme need, kes oleme, Valgusolendid, igaüks endamoodi eriline. Selleks, et õppida ja veel erilisemaks saada, peame mõnikord unustama, et oleks võimalus avastada...uut vana...VÕIMAS.

Selles reaalsuses on Alumine ja Ülemine, Universumis ON.