Järgnev ei ole küll vist tavapärane mõistujutt, vaid lastele mõeldud jutuke, kuid on siiski omal moel selline armas ja lihtne mõistujutuke, mis räägib sellest, et südame kõige suuremad soovid räägivad meile alati meie tõelisest olemusest
Aianurgas suure lehe all oli tilluke heleroheline muna. Ühel päeval tuli munast välja tõuk. Ta uudistas mõne hetke ümbrust. Siis tundis, et kõht on tühi, ja asus suure innuga lehte näksima. Edasised päevad möödusid askeldades. Tõuk tutvus teiste aianurga elanikega. Mõnedest said tema sõbrad. Ja mõnedest tuli igaks juhuks eemale hoida.
Ühel päeval kohtas ta lummavat olevust. Kauneimat kõigist seni nähtud aiaasukatest. See olend ei olnud mitte ainult imekaunis - ta oskas ka lennata!
"Liblikas!,"ütlesid imelise olevuse kohta tõugu sõbrad. Kohtumine liblikaga muutis tõugu elu. Sellest päevast peale mõtles ta vaid liblikale. "Milline imeline oskus see lendamine on!"mõtles tõuk. "Kui mina tahan ühelt taimelt teisele minna, tuleb mul kõigepealt alla roomata, siis teise taimeni liikuda, ja siis jälle vart mööda üles minna. Tema aga lendab õielt õiele kergelt ja kiiresti. Ja kui huvitav võib maailm sealt ülevalt vaadates välja näha!"
Lendamisest sai tõugu suurim soov. Ta otsustas endale tiivad ehitada. Otsis sobiva materjali ja tegigi tiivad valmis. Kuid lennata nendega ei saanud - tiivad ei kandnud teda.
Tõuk aga ei jätnud oma unistust. Ta proovis üha uuesti ja uuesti. Pärast iga ebaõnnestunud katset meisterdas ta jälle uued tiivad. Ta tegi parandusi. Ja täiustas oma tiivamudeleid. Mõnedega sai küll liuelda kõrgelt lilleladvast alla maapinnale, kuid ühedki tiivad ei suutnud teda kanda kõrgustesse, nagu liblika tiivad liblikat. Tõuk muudkui rassis ja rahmeldas. Kuni hakkas tundma väsimust. "Ta on kindlasti üle töötanud,"arvasid sõbrad ja olid tema pärast mures. Tõuk ei võtnud neid kuulda ja jätkas tööd, kuigi tundis iga päevaga üha suuremat väsimust. Lõpuks ei jaksanud ta enam midagi teha. Ta tundis, et vajab pikemat puhkust, kudus endale kookoni ja jäi magama. Sõbrad käisid teda iga päev vaatamas, kuid tõuk aina magas.
Palju päevi ja palju öid. Ajapikku kasvasid sõbrad suuremaks, tõuk aga lebas endiselt kookonis.
Ühel päeval aga hakkas kookon lõpuks liikuma. Kookonisse tekkis väike pragu, mis suurenes ja suurenes.
Sõprade imestus oli suur, kui kookonist ei roninudki välja tõuk, vaid üks võõras olend. Istus lehele ja sirutas end aeglaselt välja. See oli liblikas!
"Tere, sõbrad!"ütles ta ja vaatas siis imestunult oma tiibu. Tõugust oli pika une ajal saanud liblikas!
Nüüd olid tal just sellised tiivad, nagu ta nii väga oli unistanud. Ja ta oskas lennata!
Ta oli väga õnnelik. Tegi rõõmsalt tiiru ümber lilleõie ja maandus sõprade ette lehele. "Kui puhanult ja värskelt ma ennast tunnen! Kas hakkame mängima?!"
Unistuste jõud on suur. Tuleb ainult üles leida need unistused, mis on päriselt sinu - sinu tõelised südamesoovid. Vahel pead olema valmis oma unistuste täitumise nimel tööd tegema.
Aga teinekord piisab vaid tugevast soovist. Kuid pea alati meeles - vahel täituvad meie unistused ootamatul moel. Ja palju lihtsamalt, kui oodata oskame.
(autor Sülli Reet Vaino)
