Elas kord naine. Täiesti tavaline naine. Aga kord aastas oli ta kurb – kõik rääkisid mingist imelikust jõulust, et siis pidi igasuguseid ilusaid asju juhtuma ja mingi imeline tunne sees olema. Tema sellest aru ei saanud. Tema jaoks oli see üks tüütu päev aastas – too metsast mingi puuroots tuppa, topi kulda ja karda täis, okkaid tuleb pärast jaanipäevani koristada. Keeda ja küpseta, pärast eriti süüa ei tahagi, aga nõusid on pesta terve armee jagu. Lastele otsi poodidest kinke, pooled lendavad kohe nurka, pooled lagunevad mõne aja pärast. Igast võimalikust kanalist lastakse mingit tilu-lilu muusikat, kõrvad ja pea valutavad nädal aega jutti.

Nii ta siis ohkis ja ähkis.

Aeg läks. Lapsed kasvasid suureks, läksid oma elu elama, naine jäi vanaks ja üksikuks.

Aasta lõpp hakkas taas lähenema. Ühel unetul ööl ohkas naine: “Antaks mullegi kogeda seda imelist jõulutunnet, millest kõik räägivad!” Ja siis kuulis ta häält ütlevat: “Ma tulen homme sinu juurde, kui sa valmis oled.”

Naine rõõmustas. Hommikul hakkas ta kohe ettevalmistusi tegema – koristas ja kraamis hoolega, vahepeal jooksis poodi, tuli sealt kottide raskuse all lookas, keetis ja küpsetas.

Äkki kostis koputus aknale. Akna taga istus tihane, vaatas ootavalt – kas tallegi mõni pekiraasuke antakse? “Ah, mine minema, mul pole sulle midagi anda, ma pean jõulusid ette valmistama!” vehkis naine käega. Tihane keeras solvunult pea viltu ning lendas vurrrdi! minema.

Naine sekeldas edasi. Siis koputati uksele. Ukse taga oli naabritüdruk, kelk järel lohisemas. “Tädi, palun tule kelguta natuke minuga. Üksi on nii igav.” – “Ah, ei ma täna saa tulla, mul tulevad jõulud ju ja kõik on alles pooleli!” Tüdruk läks kurvalt ära.

Lõpuks sai naine kõigega valmis, istus ja jäi jõulusid ootama. Kedagi ei tulnud. Väljas läks juba täiesti pimedaks. Siis liipas mööda teed lähemale vana mees. “Ole hea, anna mulle veidi raha, külm on ja tahaks endale midagi sooja juua osta!” palus ta. “Ah kõrtsi jaoks sulle raha vaja! Ei saa sa midagi, mul pole endalgi, kõik läks jõulude peale ära!” kurjustas naine vastu. Vanamees liipas ohates minema.

Õhtu kulus, naine istus ikka üksi ja ootas. Lõpuks ohkas ta südamest: “Ei tulnud mulle mingit jõulutunnet seekordki!” ja kavatses magama minna. Siis kuulis ta jälle häält: “Tulin ju, kolm korda isegi. Aga sina ei võtnud mind vastu…”

Kirjutan sarnase loo siia pisut lühendatud kujul.

Kingsepp

Papa Panov ei olnud rikas. Tema varantuke koosnes väikesest toakesest, mille aknast nägi tänavale. Selles toas ta töötas ja elaski. Samas, ta polnud ka just vaene, tal oli kõik hädavajalik olemas. Papa Panov oli peaaegu alati rõõmus ja rahulik; peaaegu alati särasid tema silmad väikeste ümmarguste prilliklaaside tagant, kui ta head päeva soovis.
Kuid sellel päeval oli kõik teistmoodi. Papa Panov seisis kurvalt akna all ning mõtes oma ammu surnud naisele; oma poegadele ja tütardele, kes kõik olid üles kasvanud ja mujale elama asunud. Oli jõuluõhtu ja kõik külaelanikud olid oma kodudes pere keskel. Papa Panovi juures aga polnud kedagi.
Ta ohkass sügavalt ja vaatas aknast tühjale tänavale. Siis võttis ta ette ühe vana ja väsinud raamatu. Kuna papa Panov polnud kunagi koolis käinud, ei läinud tal lugemine kõige ladusamalt. Nimetissõrmega jäge ajades luges ta kõva häälega endale jõuluevangeeliumit ette. Ta luges selles, kuidas Jeesuslapsel polnud sündides sooja tuba, vaid pidi koos oma vanematega laudas magama, sest võõrastemaja oli muust rahvast pungil.
Papa Panov ohkas endamisi:" Kui nad vaid oleks siia tulnud, oleks ma neile andnud oma voodi kasutada!" ütles papa Panov. Näpuga järge ajades luges ta vaevumisi edasi. Ta luges kolmest Idamaa targast, kes tõid Jeesuslapsele kallihinnalisi kingitusi - kulda, viirukit ja mürri.
"Minul küll poleks Jeesusele midagi kingiks anda, kui ta peaks siia tulema! ohkas papa Panov. Ent tema pisikeste ümmarguste prilliklaaside tagant oli näha sära tema silmis. Ta tõusis korvtoolist püsti ja sirutus millegi järele riiulil. Kui ta tolmu oli maha pühkinud, tuli nähtavale karbike, milles oli paar imeilusaid väikeseid kingi.
"Need annaksin Jeesuslapsele, kui ta peaks mulle külla tulema," ütles papa Panov rõõmsa kergendusega.
ta istus korvtooli tagasi ja hakkas raamatut edasi lugema. kas see oli tingitud ahjusoojast või oli lihtsalt aeg hiline, kui papa Panovi silm hakaks kinni vajuma ja ta suigatas. Korraga kuulis ta häält, mis hüüdis:" Papa Panov! Sa tahtsid mind näha saada ja mulle kingitust anda. Homme tulen su juurde. Pane tähele ja oota mind!" Papa Panov tõusis toolilt püsti ja hõõrus silmi. " See oli Jeesus! Jeesus tuleb mulle homme külla" ütles ta endamisi.
Suurest ärevusest ei läinudki ta enam magama vaid asus aknast vaatama, millal jeesust tänaval näha on. Läks veel kaua, enne kui esimesed hommikused päikesekiired akanalauale punakat valgust heitma hakkasid. Selles imelikus valguses näis papa Panovile, et tänaval oleks justkui keegi. Papa Panov tundis oma kurvastuseks selles kujus ära vana tänavakoristaja, kes hommikul askeldas.
Tal paistis seal õues nii jahe olevat, et papa Panovil hakkas tast hale. Ta läks uksele "Vana sõber! Kas sa ei tahaks tulla kohvile? Sa paistad läbikülmunud olevat"!
Tänavakoristaja, kes külarahva sõbralikkusega just kuigi harjunud polnud, ütles ebalevalt jaa, ning astus sisse. Veidi soenenuna tänas ta papa Panovit, kuid see ei teinud kuulmagi, vaid vahtis hoolega aknast välja. Tänavakoristaja küsis, kas temast on tuli, kuna papa Panov paistis ootavat kedagi. Papa Panov rääkis oma unenäost ja ütles, et ootab Jeesust iga hetk külla. Tänavakoristaja sättis end teele ja nii jäi papa Panov jälle tükiks ajaks üksi.
Möödusid tunnid, rahvast vooris tänaval edasi-tagasi ja siis jäi rahvast vähemaks, kuni tänav hoopis tühjenes.
Siis tuli majade vahelt nähtavale üks naine väikese lapsega. Ta liikus vaevaliselt edasi. Kuna papa Panov tänavat nii tähelepanelikult jälgis, ei jäänud tal see naine märkamata. Ta tõttas välja ja palus naist, et too tuleks ja sööks temaga koos suppi. Naine raputas ainult pead. Papa Panov pakkus siis, et laps ehk tahaks veidi sooja piima. Selle pakkumise võttis naine vastu ja nad läksid ühekoos väikesesse tuppa.
Naiselt sai papa Panov kuulda, et tolle mees olla surnud ja nüüd pidi ta koos oma väikese pojaga naaberkülast ulualust minema otsima.
Kui papa Panov poisikese sülle võttis, märkas ta, et väikemehel polnud sellise külma ilmaga üldse kingi jalas. Ta otsustas seda viga parandada ja võttis karbi seest need kingad, mida ta pidi Jeesusele kinkima. Naine jahmus sellisest lahkusest ja tänas papa Panovit, ent too vaatas nii pingsalt aknast tee poole, et ei pannud seda esialgu tähelegi. Naine küsis: "Mida te sealt aknast uurite?"
Papa Panov vastas:"Kas sa oled kuulnud Jeesusest, kes jõuluööl sündis?" Naine noogutas. "Ta tuleb täna siia," teatas papa Panov uhkusega hääles. "Ta lubas seda!" Ning ta jutustas naisele oma unenäost. Vaevalt, et naine uskus, mida vanake talle jutustas, kui ta ütles: "Ma loodan, et su unenägu läheb täide. Sa oled selle kuhjaga ära teeninud. Minu ja mu poja vastu oled sa nii lahke olnud." Nende sõnadega asus ta teele.
Tunnid veeresid omasoodu ja ja inimesi tänaval liikus veel edas-tagasi, kuid Jeesus jäi tulemata. Papa Panov vajus lööduna oma korvtooli ja pisarad täitsid ta väikeste prilliklaaside ta olevad silmad. "See oli tühipaljas unenägu. Ma oleks nii tahtnud uskuda, et ta tuleb."
Järsku tundus papa Panovile, et toas on veel keegi. Läbi pisarate nägi papa Panov toas suurt hulka inimesi, alustades tänavapühkijas ja naisest väikese lapsega.
"Kas sa ei näinud mind?" sosistasid nad temast möödudes üksteise järel.
"Kes te olete?" imestas papa Panov. SIis kuulis ta häält, mis oli temaga eelmisel õhtul kõnelenud: "Ma olin näljane ja teie andsite mulle süüa; mul oli janu ja te jootsite mind; ma olin võõras ja te andsite mulle ulualust. Neid inimesi oled sa aidanud terve päeva. Kui sa neid aitasid, aitasid sa mind!"
Siis jäi kõik vaikseks. Papa Panovi pisarad olid kuivanud ja ta huulilt võis vaevu kuulda:"Oi, ma tänan Sind. Ma tänan, et Sa siiski tulid!" Kingsepp naeratas ja ta väikeste prilliklaaside tagant paistsid jälle säravad silmad.

 *Nuustik toidab parasjagu mõlemaid korraga. Las klativad omavahel ise, kes mida saab...*

A' mulle kohe meeldivad säärased lood, jätkakem palun selle virtuaalse lõkkeõhtuga...