Õpetlik lugu!
Kord oli üks noor naine ootamas oma lendu lennujaama ooteruumis. Kuna tal oli ees mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta mõne raamatu ja paki küpsiseid, et aega mõnusamalt veeta. Leidnud endale mugava koha, hakkas ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks ...mees ajakirja. Naine hakkas raamatut lugema ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka see mees ühe küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi. Järgmist küpsist võttes, võttis ka mees uuesti sealt. Naine läks sisemiselt üha vihasemaks ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada, aga kuna ta ei tahtnud tüli korraldada, ei hakanud selle mehega õiendama. Kui oli jäänud veel viimane küpsis, mõtles ta: “ahhaa! Huvitav mis see mees nüüd teeb...?“ Mees võttis viimase küpsise, murdis selle pooleks ja andis pool naisele. See oli naisele liig! Ta oli suutnud end eelnevaga juba nii vihaseks ajada, et sellepeale ei osanud muudmoodi reageerida, kui haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema. Kui naine lennukisse istus ja oma käekoti avas, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki - avamata ja puutumata. Tal oli niiiii häbi... ja kahju, et oli selle mehe peale niimoodi vihastanud. Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid nii lahkelt ja iseenesestmõistetavalt. Ja nüüd oli ta lennukis... ilma mingi võimaluseta vabandada või heastada või seletada... 
Loo moraal: on 4 asja, mida ei saa parandada:
* Ei saa peatada kivi, kui see on heidetud   
* Sõna, kui see on välja öeldud   
* Võimalust, kui see on kaotatud   
* Aega, kui see on läinud... ?
Autor: Mirjam Volmre

Aitäh Niux 

Kirjutan siia ùhe armsa jutukese Colin P. Sissoni raamatust Sisemine àrkamine (soovitan seda raamatut!!!) Ma ei leidnud seda lòiku enam, kirjutan nii kuidas meelde jài.

Elas kord ùks kass, kes uskus, et ònn peitub tema sabas. Ta veetis kòik pàevad oma saba taga ajades, aga ei saanud seda kàtte. Siis tuli vanem ja targem kass, kùsides, mida ta teeb. Noor kassike vastas, et ajab saba taga, sest ònn peitub tema sabas. Vanem kassike lausus selle peale: "Mina tean ka, et ònn peitub minu sabas. Avastasin ka, et kui ma teda taga ei aja, jàrgneb ta mulle ise kòikjale"

Väga hea lugu  Lisaks tekitas ka lõbusa tuju

Mälestuste kõige vaiksemad hääled õpetavad meile rohkem kui oleviku kõrvukurdistav müristamine. - J.M.Sailer -