Kuhu kaob Armastus?", küsis väike Õnn oma isalt. "Ta sureb," vastas isa ja jätkas: "Inimesed, mu laps, ei hoia seda, mis neil on. Nad lihtsalt ei oska armastada!" Väike Õnn jäi mõttesse:"Kui kasvan suureks, hakkan inimesi aitama!"
Läksid aastad. Väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid need ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile, et oma haiguse vastu rohtu leida.
Ta reisis pikka või lühikest aega, aga ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks hakkas Õnnel halb. Ta peatus, et puhata. Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.
Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda, kui teda äratasid lähenevad sammud. Silmi avades nägi ta enda ees igerikku vanaeite närustes riietes, paljajalu ja kepiga. "Istuge, te kindlasti olete väsinud," pöördus Õnn vanaeide poole, "te peate puhkama ja kosuma." Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:
"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Armastus."
"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas." Armastus vaatas talle otsa ja küsis:" Kuidas sinu nimi on?" "Õnn", kõlas vastus. "Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus." Seda öeldes tõi Armastus oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda.
"Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.
"Pole midagi," lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."
Selle suure puu all lubasid Armastus ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.
Aga inimesed ei suuda seda seniajani mõista...
