Vana Jaapani muistend jutustab, et ammu, ammu oli ühes üksildases
paigas eriline maja, mida tunti Tuhande Peegli Majana. Selles majas
juhtus kummalisi asju.

Oli sest majast kuulnud ka väike rõõmus koer. Nii ta otsustaski seda
imelikku asja uudistama minna. Rõõmsalt hüpates läks ta trepist üles.
Kõrvad uudishimust ja elevusest kikkis ning saba innukalt liputamas,
piilus ta ukse vahelt sisse. Ja oh üllatust! Talle vaatas vastu
tuhandeid kikkiskõrvalisi ja sõbralikult saba liputavaid väikesi
koerakesi, kel kõigil sära silmis. Väike rõõmus koer naeratas oma
kõige laiemat naeratust ja tuhanded väikesed koerakesed vastasid talle
samasuguse sõbraliku laia naeratusega. Väike koer ei olnud enam
lihtsalt üks väike rõõmus koer. Ta oli lausa õnnelik koer. Talle
meeldis see imelik koht ja ta otsustas, et tuleb siia kindlasti tagasi
nii sageli kui vähegi võimalik.

Ka üks teine väikene koer oli Tuhande Peegli Majast kuulnud. Kuid see
polnud kaugeltki nii rõõmus koer. Temagi otsustas asja uurida ja nii
ta läkski. Kohale jõudnud, lontsis ta, pea norus, trepist üles ja
tõstis uksel veidi oma nukrat pilku. Pilt, mida ta nägi, kohutas teda.
Tuhanded sorgus saba ja kurvalt lontis kõrvadega koerad vaatasid
hirmunult talle vastu. See polnud julgustav vaatepilt ja nii vedas ta
ülahuule veidi hammaste pealt kõrgemale ning urises hoiatavalt. Oh
õudust! Tuhanded väikesed koerad olid ühtäkki kurjaks muutunud ja
urisesid ohtukuulutavalt ta peale. Väike õnnetu koer pages majast
eemale ja otsustas kindlalt: siia majja ei tõsta ta enam iialgi ühtegi
oma jalga.

Väga õpetlik mõistujutt ja väga õige! Aitäh, Margi!

Väga õige jutt, maailm on inimese ümber peegliks. 

Aitäh Margi!

Väga sügava mõttega, väga hea, aitäh Margi