Elasid kord eit ja taat. Neil ei olnud kaua lapsi. Kõrges vanuses sünnitas eit kaksikud, kaks venda. Sünnitus oli raske ja saanud maha kahe pojaga, läks ema peagi teise ilma.
Taat palkas toitja ja hakkas laste eest hoolitsema ning tegi seda kuni nad said neljateist aasta vanusteks. Kui poisid käisid viieteistkümnendat, isa suri. Matnud isa maha, istusid kaks venda kurvastades kambris. Kaks kaksikust venda. Nende sündi eraldas kolm minutit ja seepärast loeti ühte kahest vanemaks, teist – nooremaks. Pärast taganutmist ütles vanem vend:
- Meie isa oli surres kurb, sest ei suutnud meile elutarkust edasi anda. Kuidas me sinuga ilma elutarkuseta elama hakkame, mu noorem vend? Ilma elutarkuseta on meie soo edasikestmine õnnetu. Need, kes suutsid oma isadelt elutarkuse üle võtta, võivad meie üle naerda.
- Sa ära kurvasta, - ütles noorem vanemale, - sa oled tihti mõttes, võibolla aeg annab arutust ja sa õpid oma mõtetes elutarkust tundma. Mina teen kõike, mida sina käsid. Mina võin mõtlemata elada ja mul on ikkagi hea olla. Mul on rõõmus meel kui päike tõuseb ja loojub. Ma hakkan lihtsalt elama, majapidamises tööd tegema, sina hakkad elutarkust tundma õppima.
- Nõus, - vastas vanem nooremale, - ainult majja jäädes ei saa elutarkust otsida. Siin teda pole, keegi pole teda siia jätnud, keegi teine ei too teda meile. Kuid ma otsustasin, ma olen vanem vend ja pean ise meie mõlema jaoks, suguvõsa jaoks, mis jätkub läbi sajandite, leidma üles kogu tarkuse, mis maailmas olemas on. Leidma ja meie majja tooma, kinkima meile ja meie järeltulijatele. Kõik, mis on meis väärtuslikku meie vanematest, võtan enesega kaasa ja käin kogu maailma läbi, kõik erinevate maade targad, õpin tundma kõiki nende teadmisi ja tulen kodumajja tagasi.
- Sinu teekond saab raske olema, - sõnas noorem vend kaasatundlikult, - meil on hobune, võta ta ja laadi vankrile rohkem moona, et teelolles vähem viletsust tunda. Mina jään koju ja hakkan oma tarka venda ootama.
- Vendade lahusolek kestis kaua. Möödusid aastad. Vanem vend käis targa juurest targa juurde, kirikust kirikusse, õppis tundma ida tarkusi ja lääne omasid, oli põhjas ja lõunas. Tal oli suurepärane mälu, ta terav mõistus haaras kõike lennult ja jättis kergesti meelde.
Kuusteist aastat käis vanem vend mööda maailma ringi. Tema juuksed ja habe muutusid halliks. Teadmishimuline mõistus ikka rändas ja õppis tarkust tundma. Ja hallipäine rändur hakkas end inimeste hulgas kõige targemaks pidama. Tema järel käis hulk õpilasi. Ta jagas õpihimulistele mõistustele heldelt tarkust. Nii noored kui vanad kuulasid teda vaimustunult. Tema eel liikus külast külla austav kumu, andes teada suure targa tulekust. Ja aupaiste oreoolis, ümbritsetud orjameelsete õpilaste parvest, liikus hallipäine tark üha lähemale külale, kus oli maja, milles ta oli sündinud ja kust lahkunud viieteistaastase noorukina, ning kus ta polnud viibinud kuusteist aastat.
Kogu külarahvas tuli teda tervitama ja noorem vend jooksis samasuguse hallipäisena rõõmuhõisetega välja ja langetas pea oma targa venna ees. Ja sosistas rõõmsalt ning heldinult:
- Õnnista mind, mu tark vend. Tule meie majja, ma pesen su jalad puhtaks pärast pikka teekonda. Tule meie majja, mu tark vend, ja puhka.
Suursuguse žestiga käskis tark kõikidel oma õpilastel asulasse jääda ja võtta vastu kingitused ning ajada vastutulnutega tarka juttu. Ta ise astus venna järel majja. Istus avaras kambris väsinult laua äärde, see suursugune ja hall tark. Noorem vend hakkas sooja veega tema jalgu pesema ja targa venna juttu kuulama. Ja kõneles talle tark:
- Ma täitsin oma kohuse. Õppisin tundma suurte tarkade õpetusi, lõin oma. Ma ei jää kauaks majja, nüüd on minu osa õpetada teisi. Aga kuna ma sulle lubasin tarkust tuua, siis selleks, et oma lubadust täita, jään päevaks siia. Selle aja jooksul, mu noorem vend, teatan ma sulle suuremad tõed. Vaat, see on esimene: kõik inimesed peavad elama imeilusas aias.
Noorem vend kuivatas jalad ilusa väljaõmmeldud rätikuga, muudkui askeldas ja püüdis vanemat kostitada, öeldes:
- Proovi, sinu ees laual seisavad viljad meie aiast, ma ise korjasin sinu jaoks parimaid.
Tark lasi ilusatel viljadel hea maitsta ja jätkas:
- See on hädavajalik, et iga maapeal elav inimene ise kasvataks põlispuu. Kui ta ära sureb, siis jääb tema puu järeltulijate heaks mälestuseks. See puhastab samuti järeltulijate õhku. Me peame kõik head õhku hingama.
Noorem vend sõnas kiirustades:
- Andesta, mu tark vennake, ma unustasin akna avada, et sa värsket õhku hingaksid. – Ta tõmbas kardinad eest, avas akna ja jätkas: - Vaat, hinga kahe seedri õhku. Ma istutasin need sellel aastal, kui sa ära läksid. Ühe istiku jaoks kaevasin augu oma labidaga, aga teise jaoks sinu labidaga, millega sa kunagi meie lapsepõlves mängisid.
Tark silmitses mõtlikult puid ja jätkas seejärel:
- Armastus – see on suur tunne. Mitte igaühele pole antud elu armastusega elada. Ja on suur tarkus – igaüks peab iga päev armastuse poole püüdlema.
- Oh, küll sa oled tark, mu vanem vend! – hüüatas noorem. – Sa oled suuri asju uurinud ja mina jään sinu ees alla, andesta, ma isegi ei tutvustanud sulle oma naist, - ja ta hõikas ukse poole: Memm, kus sa küll oled, mu köögikata?
- Siin ma olengi, - uksele ilmus rõõmsameelne eideke, kandes liual auravaid pirukaid. – Mul läks pirukatega aega.
Asetanud pirukad lauale, tegi rõõmus memmeke vendade ees kelmika revansi. Ta läks noorema venna, oma kaasa manu ja ütles talle sosinal, kuid nii, et vanem siiski kuulis:
- Meheke, vabanda mind, ma lähen nüüd, pean lamama.
- Ja miks sa kergemeelne nüüd korraga puhata otsustasid? Meil on kallis külaline, mu lihane vend, aga sina...
- Mitte mina, pea käib ringi ja süda läigib kergelt.
- Ja millest see küll võis juhtuda?
- Võibolla oled ise süüdi, ilmselt sünnivad meil jälle lapsukesed, - kostis eideke naerdes ja kadus.
- Andesta, mu vend, - tundis noorem vend end kohmetult, - ta ei tunne tarkuse hinda, ta on alati olnud rõõmsameelne ja jäänud selliseks ka vanas eas.
Tark vajus kauaks mõttesse. Vaikuse katkestas laste kära. Seda kuuldes sõnas tark:
- Iga inimene püüab tundma õppida suurt tarkust. Kuidas kasvatada lapsi õnnelikeks ja õiglasteks.
- Jutusta, tark vend, olen janune tahtes oma lapsi ja lapselapsi õnnelikuks teha, sa näed, nad tulid käratsedes sisse.
Kaks poissi, umbes kuuesed, ja neljane tüdruk seisid ukse juures ja vaidlesid omavahel. Noorem vend püüdis lapsi vaigistada ning ütles neile rutakalt:
- Rääkige mulle ruttu, mis teil juhtus, käratsejad, ja ärge segage meie juttu.
- Oi, - kilkas väiksem poiss, - ühest on saanud kaks vanaisa. Mihuke on meie ja mihuke mitte, kuidas teha vahet?
Tüdrukutirts jooksis noorema venna juurde, surus põse vastu jalga, sikutas habemest ja sädistas:
- Vanaisakene, vanaisakene, ma tahtsin üksi sinu juurde tulla, et sulle näidata, kuidas ma tantsima õppisin, aga vennad tulis ise minu järel. Üks tahab sinuga joonistada, näed sa, ta võttis tahvli ja kriidi kaasa. Teine, sellel on pajupill ja vilepill, ta tahab, et sa talle mängiksid vilepilli ja pajupilli. Vanaisake, aga mina ju otsustasin esimesena sinu juurde tulla. Sa ütle neile nii. Saada nad, vanaisake, oma koju.
- Ei, mina tulin esimesena joonistama, vend otsustas alles hiljem minuga tulla, selleks, et vilepilli mängida, - märkis lapselaps kellel oli kaasas tükk õhukest tahvlit.
- Teid on kaks, vanaisakesed, teie otsustage, - sädistas lapselaps, - kes meist esimesena tuli? Otsustage, et mina olin esimene, muidu ma hakkan nutma.
Tark vaatas lapsi nukra naeratusega. Tark vastus kurrutas kortse tema laubal, aga ta ei öelnud midagi. Kuid noorem vend ei lasknud tekkinud pausil pikaks venida, vaid võttis lihtsalt laste käest vile ja ütles:
- Meil ei ole üldse vaidluseks põhjust. Tantsi, mu kaunitar ja hüppa, ma saadan sind vilepillil. Pajupill aitab mind, mu armas moosekant. Aga sina, kunstnik, joonista, mida helid kõnelevad ja kuidas tantsib oma tantsu baleriin, joonista. Aga nüüd, üks-kaks kõik asja juurde!
Noorem vend tõi vilepillil kuuldavale imeliselt ilusa viisi ja lapselapsed järgisid seda rõõmsa õhinaga. Pajupillil püüdis kaunist meloodiast mitte maha jääda tulevane tuntud muusik. Tüdrukutirts kepsles nagu baleriin, täiesti avanedes, väljendades end oma rõõmsas tantsus. Tulevane kunstnik joonistas entusiastlikult oma pilti.
Tark mees aga vaikis. Ta mõistis... Kui rõõmupidu otsa sai, tõusis ta:
- Mäletad sa, mu noorem vend, isa vana meislit ja vasarat, anna mulle need, ma tahan oma peamise õppetunni kivisse raiuda. Ma lähen nüüd ära. Ilmselt ei tule ma tagasi. Ära hoia mind kinni ega oota.
Vanem vend lahkus. Hallipäine tark liikus koos õpilastega kivi juurde, mille ümber oli teerada. Rada, mis kutsus tarkuse järgijaid oma kodust kaugele. Päev möödus, saabus öö, hallipäine tark aga töötas, raiudes kivi sisse kirja. Kui väsinud tark oma tööga valmis sai, lugesid ta õpilased raidkirja kivi peal:
„See, mida sa otsid rändur, - seda kõike kannad endas ja sa ei leia midagi uut, vaid kaotad iga sammuga.”
Anastasia vaikis, lõpetanud mõistujutu ning vaatas mulle küsivalt silma: mida ma sellest mõistsin.
- Ma sain aru, Anastasia, et kõiki neid tarkusi, millest vanem vend rääkis, teostas noorem vend oma tegelikus elus. Ainult ma ei mõista, kes nooremale vennale kõiki neid tarkusi õpetas?
- Mitte keegi. Kõik Universumi tarkused on igas inimhinges igavesti olemas hinge loomisest peale. Vaid tarkuse käänakud iseenese meeleheaks, viivad tihti tarkade hinged peamisest eemale.
- Peamisest eemale? Aga mis on peamine?
Vladimir Megre "Loomine"
