Ma oli tol hetkel 6 aastane. Elasin Tähe tänava puumajas 2 korusel Tartus. Alguses ei saanud ma aru miks ema mul kui ta õhtuti telekat vaadates kõik tuled põlesid ja uksed lahti olid.
Kui üksi toas olin toas oli pime, aint telekas käis ja ma vaatasin seda. Äkki kuulsin mingit häirivat heli ja vaatasin ukse poole, meil oli ukse juures üks tool, nägin kedagi istumas. Teadsin, et ema ja isa olid köögis ja kedagi muud toas polnud, seal istus mees . Alguses mind see ei häirinud, arvasin, et enda viirastused.
Suht hiljem aga hakkas see mees mööda tuba õhtuti ringi liikuma isegi siis kui tuli põles oli ta jalgu näha kui liikus, kõhe ja külm oli mul iga kord kui ta mulle lähedale tuli.
Vahel kui ma magama läksi krigises suure toa uks lahti ja jälle midagi liikus minu voodi juurde.
Vahel oli ka juhtumisi kui õhtuti sai perega laua taga oll, kuulsime, et uks krigiseb ja kedagi ei olnud ega tulnud. Mind hakkas see iga õhtu häirima, kui see öösiti uks krigises liiga palju... (Enda mäletamist mööda ei tea kas vanemad kuulsid kui öösiti uks lahti läks, tegelikult magasin ma koguaeg vanemate juures)
Meil oli ka kass kes magas ka meie juures ja öösiti ta ei liikunud ja seda ust ka niisama lahti ei tee.
Ma nüüd täpsemalt ei mäleta kuna see juhtus kas enne kolimist teise tuppa või pärast. Noh oli tavaline õhtu ja jälle ema oli köögis isa ei tea kus(ei mäleta), kass oli koos emaga köögis. Vaatasin telekat ja äkki sama mees tuli minu juurde ja rääkis midagi, ei pannud tähele mida ütles (Siin läksin ma emale kituma xD). Ma nüüd täpsemalt ei tea kas see juhtus samal päeval või siis ei tea kuna: Mängisin oma nukkudega ja ema vaatas telekat, isa vist oli ka samas toas, tuli ei põlenud.
. Vaatasin jälle sinna iste tooli poole ja vastu vaatas jõleda naeratusega mees, tal olid suured silmad ja naeratus oli rõve nagu tal oleks näha hambad ja igemed... See täiega häiris.
Nagu tekstis sai mainitud kolisime me ära ja asemele tulid sugulased.
Tavaliselt nägin mina seda kummitust, vanemad tunnetasid, et ta seal istus ja nägid aga mitte igapäev.
Mina nägin teda nii tavaliselt jalad olid näha, käed olid tugedel ja ülemine pool oli pimedas. Tavaliselt nägin kui kõndis jalgu ja rindkere koos kätega nägu ei näinud..(Imelik ). Tema nägu nägin ükskord.. JUBE..
Ema rääkis eelmine aasta, et see kummitus jälgis mind ja minu tegemisi -.- ..
Ega kui järgi mõelda siis jah, tal oli õigus.
Ma ei tea kas te usute seda või mitte aga see on teie asi, mina seda mäletan ja see pole väljamõeldis...
NB! Tean, et kirjavigu on hullult.. Loodan, et aru saate..
Aga ma pole siiamaani aru saanud miks ta mind jälgis.
Ega see on küll imelik, et need hetked kui ma teda nägin, kuulsin, tunnetasin neid kohti mäletan ma väga hästi...
***
See nüüd juhtus eelmine aasta suvel. Ööbisime sugulasga minu juures telgis, minu tuba oli kasutusel. Oli kell 22 midagi, suhtlesime äkki kuuleme kaugel vikati teritamist. Teadsime, et 5 min tagasi läksid vanemad ja kõik tuppa. Kui keegi oleks välja tulnud oleks me seda kuulnud, meil maal uks ei töödanud ja tegi hääli. Minu andmete põhjal polnud naabreid kodus ja jõeääres elav tuttav oli linnas. (Eravaldus ja tee oli kinni) ja ma ei tea kuidas see hääl edasi sai kesta kui ta sealt ilma katkestamatta edasi sai häält teha... Olime hirmul ja ei vaadanud. Kuskil 5-10 minuti jooksul tuli see tagasi, siis piilusin ja kedagi polnud kuigi see tundus hoovi peal olevat, aga ei näinud ma midagi. Eks me siis üritasime magama jääda koos heliga. Ei mäleta kuna vait jäi.
Seda heli kuulisin ma ka suve lõpu poole, kui WC läksin, kui kööki jõudes ei kuulnud ma aknast midagi enam...
Ega pole ma sellest viimasest loost aru saanud, heli pole ma kuulnud
..
Ega ei tea ma seda ka kes tegi seda häält..
Vastik on nede loo juures see, et need asjad on mul meeles, ega ei unune kuidagi.... Alati kui pimedas olen, arvan, et kuulen jälle seda häält, pimedas toas ei karda olla aga natsa kardan, et näen midagi ja see kartus on juba samast hetkest kui ma seda jõletat lõusta nägin -.- , mis ei kao kuidagi meelest..
--
Muudetud, kuna mäletasin valesti...
