Põhikoolis olin vaikne noormees. Õppida eriti ei viitsinud, enda laiskusest aga kõik hinded olid ilusasti korras. Õpetajad päästsid mind kuna olin aktivne nii koolis kui ka kooliväliste tegevustega. Sai käidud erinevates ringidest - olin selline kes otsis tegevust. Niisama ei passinud.

Peale põhikooli lõppu läksin kutsekooli, soovisin lihtsamini hakkama saada. Ma tahtsin rohkem vabadust, et ENDA asjadega tegeleda. Olin aktiivne. Võtsin osa üritustest, aitasin neid korraldada, olin õpilasesinduses, korraldasin huviringe jne. Mul ei olnud õiget huviala aga mu aeg oli väga kvaliteetselt sisustatud. Väga palju sai ka erinevate organisatsioonidega reisitud ja uusi tutvusi loodud.

"Kohustusi" oli väga palju, peale esimest aastat kutsekoolis läksin õhtukooli, et veel "lihtsamini" hakkama saada. Ütlesin endale, et ma käin töö kõrvalt koolis. Ma olin asjalik ja aktiivne, sain endaga väga hästi hakkama. Ma otseselt ei sõltunud oma vanematest. Ma lugesin hästi palju - foorumeid, blogisid ja raamatuid. Peamisteks teemadeks oli eneseareng, raha, ettevõtlus, majandus ja edukus. Oli öid kus ma lugesin kaks raamatut järjest läbi, kuna tõesti nautisin seda. Seadsin endale eesmärke, mõtlesin tulevikule.

Ka ülikooli läksin, kuigi see ei olnud mul üldse plaanis. Juba esimesel kursusel leidsin endale päris töökoha. Järgmise kahe aasta jooksul vahetasin kolmel korral töökohta. Kusjuures kõik olid eri valdkondadest. Ma nautisin mida ma tegin, nautisin õppimist. Viimasel ülikooli aastal lõin oma ettevõtte mis tegutseb siiamaani. Annan tööd kahele inimesele. Võin öelda, et ma olen vaba. Mul on olemas töökoht mille kõrvalt ma saan tegeleda muude asjadega - olen aktiivne ühiskonna liige, tegelen vabatahtliku tööga, heatevusega ja koolitan teisi inimesi.

Kõik nagu oleks ilus. Ongi! Aga… hinges ei ole rahu.

Ma arvan, et olen väga palju saavutanud oma vanuse kohta (25 eluaastat). Ma naudin tähelepanu ja kiitust. Ma olen oma valdkonnas edukas ja mind hinnatakse. Mul on tulnud elus väga palju huvitavaid pakkumisi lihtsalt järsku - ma ei tea kust. Vahel tunnen, et selle nimel ma olengi ju eelnevalt pingutanud… aga vahel on tunne, et keegi hoolitseb minu eest. On tihti tulnud ette selliseid asju ettevõttes, kus kaotame mingi pakkumise, läheb nädal aega mööda ja me saame mitu korda parema kliendi. Jääb nagu mulje, et keegi meelega teeb nii, et oleks vahel langus ja siis kiire tõus. Samas see tekitab rahutust ja ka stressi. Aga ma olen alati ülipositiivne.

Ma olen rahutu. Mul on iga päev miljon erinevat mõtet peas mida ma peaks tegema, mida ma tahan teha, mida ma tahaks veel saavutada, kuhu ma tahaks minna, kellega koos tahaks olla. Ma olen harjunud kümmet asja korraga tegema, see tuleb mul väga hästi välja. Aga samas väga palju asju jääb ikkagi tegemata.

Asjad mis mul enda juures ei meeldi.
- Ma ei suuda aega maha võtta. Ma tahaks minna loodusesse või veeta sõpradega aega. Aga ma leian alati sada erinevat põhjust, miks seda mitte teha.
- Ma olen totaalne ööinimene. Ma lükkan oma toimetused alati õhtusse. Ma saan voodi alles 4-5 ajal. Hommikul ärkan 11-12 ajal. Unega probleeme ei ole - uni tuleb hästi ja unest piisab. On küll päevi kus tunnen, et olen magamata aga see pigem erand. Selline eluviis otseselt ei sega - kõik asjad ma lükkan peale lõunaks. Selline asi, et ma võtan telefoni vastu näiteks kell 9 hommikul on väga harv juhus.
- Ma tihti tunnen, et keegi ei saa minust aru. Ma sooviks, et pere, sugulased ja lähedased sõbrad teaksid minust rohkem. Mis ma teen, millega ma tegelen, mida ma saavutada tahan. Võibolla otsin rohkem kiitust just lähedaste inimeste poolt.
- Peale keskooli armastust kadus mul ära romantilisus. Praeguses suhtes ma tunnen, et ma ei anna vastaspoolele nii palju kui ma sooviks.
- Ma tahan liiga palju aega endaga olla. Ma väga tihti soovin, et mind ei häirita ja lastakse olla omaette. Ma tahan väga palju aega mõtlemiseks.
- Ma ei suuda otsustada. Kui mulle tuleks linna peal vastu keegi ja ütleb, et ma olen võitnud nädalaks ajaks soojamaa reisi, siis ma võtaks kaks päeva mõtlemise aega. See väljendub väga paljudes asjades.
- Ma otsin tööalaselt turvalisuse tunnet. Vähemalt kord kuus juhtub selline asi kus ma vaatan tööportaale ja mõtlen, kuidas oleks töötada kuskil ettevõttes, kus ma ei pea vastutama oma firma eest vaid tegema tööd nagu liinitööline. Mul on enda firma olemas, mis on väga edukas. Samas, oma enda firma on minu unistus olnud pikka aega. Aga ikkagi tekib vahel tunne, et tahaks käega lüüa. Tean väga hästi, et kui ma peaks minema kuhugi 9-17 tööle, siis ma pean vähemalt 75% oma muudest toimetamistest loobuma. Samas valdkonnas palgatööle minnes ma kaotaks päris palju oma sissetulekus.
- Ma ei suuda käia vanaisa haual. Põhikooli viimases klassis vanaisa suri (ja peale seda on ka suured muudatused elus toimunud). Vanaisa ON väga tähtis inimene minu elus. Töölaual on mul tema pilt. Aga ma ei suuda käia tema haual. Ma tihti mõtlen tema peale aga "tema juurde" on raske minna. Käin paar korda aastas, kuigi tahaks käia hoopis rohkem. Surnuaiad muidu mõjuvad mulle hästi, puhastavad mõtteid.
- Distipliin. Tunnen, et oled vahel liiga laisk. Lükkan asju edasi ja ei hakka asjadega kohe tegelema. Teen asjad ära viimasel hetkel. Nagu tunneks suurimat naudingut sellest, et pinge all asju teha.

Huvitavad juhtumised minu elus.
- Põhikooli ajal ma pigem olin oma vanavanemate juures. Ma olen alati nautinud inimeste seltskonda kes on rohkem elukogenumad. Kuigi ema ja isaga saan väga hästi läbi.
- Mitu korda nädalas juhtub minuga selline asi, et ma vaatan köögis pliidi peal olevat kella ja seal on kombinatsioon 11:11; 12:12; 13:13 jne. Seda ei juhtu kui vaatan kella telefonist või arvutist.
- Ma unustan vahel elementaarseid asju. Mul on pangakaardi PIN kood unepealt peas. Aga kui ma poes pean PIN koodi sisestama, siis mul ei tule see meelde. Viimase aasta jooksul on kaks korda juhtunud, kus olen pidanud asjad ostmata jätma. Kuigi, kood on mul olnud viimased 10 aastat üks ja sama. Mainin veel ära, et näiteks Hansanet'i pooled paroolid on mul meelde jäänud ajaga.
- Ma olen ligitõmbav inimene. Ma ise ei ole küll viimasepeal lahe suhtleja aga inimestel tekib hästi kiiresti usaldus minu vastu. Naised väga tihti võtavad minu lihtsat olemist kui flirdina.

Vahel tekib tunne, et me olen veel liiga noor, et teada mida elult tahta. Taolisi foorumeid nagu Inglipesa ma loen suure huviga, iga nädal kuulan "Hallo kosmos" saadet. See kõik huvitab mind ja võtab korraks aja maha aga mitte kauaks. Sellises "keskkonnas" olles tekib tunne, et tahaks asju lihtsamini võtta ja tegeleda ainult endaga. Ma ei ole materjaalne inimene. Mul ei ole kunagi olnud eesmärk suurt raha teenida. Ma iga päev üritan läbi erinevate tegevuste teisi inimesi õnnelikuks teha. Naudin seltskonnas olemist, nõrgemate aitamist ja abivajajale vajalik olemist.

Olen mõelnud minna karjäärinõustaja juurde, olen mõelnud minna psühhiaatri/psühholoogi juurde, olen mõelnud ka mõne nõia juurde minna. Tunnen, et asjad on puntras ja ma muretsen millegi pärast. Samas… mitte mingit põhjust ei tohiks olla.

  Edu sulle ,kullapai!!!!

Kui pikk postitus ja sisutihe pealekauba! Olin sama vanana ja veidi nooremana umbes samasugune nagu Sina - muudkui otsisin midagi ja tahtsin kogeda ikka uut ja huvitavat, pidevalt oli tunne, et midagi on puudu, ja see tegi mind rahutuks. Tundsin omaealistega koos olles end vanana ja mulle meeldis rääkida endast vanemate inimestega, kuulata nende elukogemusi. Lugesin samuti palju esoteerilisi raamatuid ja proovisin end nende kaudu leida, proovisin leida elu mõtet. Suhtlesin kõikidega vabalt, inimesed tahtsid minuga suhelda ja oma elust rääkida... Tead, lase endal olla lihtsalt noor inimene, tunne elust rõõmu, vaata enda ümber avatud silmadega ja lihtsalt ela. Mulle tundub, et Sul oleks hea lõõgastuda ja puhata. Võta aeg maha ja ära muretse nii palju selle pärast, mis oli, on ja mis võiks tulla. Kõik tuleb omal ajal. Ja elu ongi tsükliline, kord tõusude ja mõõnadega, mõnikord on tunne, et kõik seisab, teinekord käib kõik kiirelt...

Soovitan Sul tutvuda Inglite maailmaga, kasvõi lugeda Pesast ja netist üldse Inglite kohta. Proovi tunnetada oma kaitseinglit ning räägi temaga mõttes, Kaitseingel on Sinuga alati kõikjal ja armastab Sind väga, on Sinu parim kaaslane ja sõber. Vabastav hingamine, nagu Ingeri pakkus, on väga hea võimalus end vabastada pingetest ja rahuneda. Muidugi on sisemise rahuni jõudmiseks palju variante, leia endale sobiv. Kõik läheb hästi!

Valgust ja armastust!

Me elame ajal, kus kõik muutub, kiiremini kui ei kunagi varem. Mõneti seisan ise samasuguse küsimuse ees, et puudub n.ö hingerahu. Eelnevas vestluses on juba läbi käinud märksõnad nagu mediteerimine ja  enese armastus, millega tegeledes hingerahu on minu näitel kohe päris kindlasti suurenenud, lisaks soovitan sul igal võimalikul juhul viibida looduses(minu puhul meri ja mets aitavad hästi) See tasakaalustab sinu energiad.

On hea, et sa teadvustad oma tundeid ja emotsioone, soovitan, et igakord kui sul selline ärevus tekib, peatu ja teadvusta ja püüa mõista selle  tähendust!