Tere...
Arvan, et saan aru küll.
Lühidalt öeldes ma soovitaks Sinul hakata endale elama. Tee seda mis sulle rõõmu valmistab ja mille järele igatsed. Tee seda kõik enda jaoks ja igast saavutatud eesmärgist tunne uhkust ja rõõmu. Ära eelda ega oota mingeid auhindu ega tunnustusi teistelt.
Kellegi armastust nagunii me välja ei teeni ennast millekski sundides ja vastuvoolu ujudes. Ütleme et võid saavutada läbi raskuste mingid eesmärkid, uskudes et mingid inimesed hakkavad sind siis rohkem armastama. Aga tõeline hoop saabub siis kui avastad et nad ei hakanudki ja kõik oli asjata. Seega säästa ennast valust, säästa oma aega ja ära pinguta nende nimel kes nagunii ei hooli.
Esita küsimus mida sa tahaksid preagu teha? Lase oma südamel sellele vastata. Kui see selge siis hakka aga pihta - tingimusel et tegevus on produktiivne ja ei kahjusta sind ega teisi.
Küll tuleb ka Su teele inimesi kes Sinust hoolivad. Avastad et see kõik on antud täiesti tasuta ja vabalt. Ei peagi ennast segaseks pingutama.
Et sinna jõuda, pea meeles et pead iseendas tasakaalu leidma. Olema rahulik. Olema õnnelik sellega mis Sul on. Keskenduma sellele mida tahad saavutada. Inimesi hästi kohtlema. Ennast hästi kohtlema.
Unusta hirmud ja ela endale, ära soovi meeldida teistele, käitu nii et meeldid endale. Ära kuluta aega ja energiat asjadele mis sind ei huvita. Ära kaeva ennast lõpututes küsimustes. Tehes seda mida su süda igatseb ja olles rõõmus, ei ole energiast kunagi puudust. Vali ise enda rada, ära lase teistel seda Sinu eest valida.
Loodan et sellest on kuidagi abi.

Väike esmaabipakett ka, soovitan liigutused kaasa teha, kui vöimalik ka hääldada
Pingeseisundis tehtavad analyys vöib probleemi yks pöhjuseid olla ja loodusesse ka vahepeal, mötetult uitama...

Püüan tõesti hakata liikuma rohkem selles suunas, et tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Aga ma ei tea, kuidas see õnnestub, sest mul ei ole enam mingit niiöelda tulevikueesmärki, mis looks perspektiivi, et selle nimel teen tööd. Kuigi võib-olla ei ole seda eesmärki vajagi, aga kui eesmärki või unistusi ei ole, siis see omakorda tekitabki tunde, et mind ei huvita eriti miski ja ma ei taha elust midagi, sest üskkõiksus elu suhtes on ajaga tõesti suureks kasvanud.

Kellegi armastust nagunii me välja ei teeni ennast millekski sundides ja vastuvoolu ujudes. Ütleme et võid saavutada läbi raskuste mingid eesmärkid, uskudes et mingid inimesed hakkavad sind siis rohkem armastama. Aga tõeline hoop saabub siis kui avastad et nad ei hakanudki ja kõik oli asjata. Seega säästa ennast valust, säästa oma aega ja ära pinguta nende nimel kes nagunii ei hooli.

Olengi ilmselt alati tahtnud kas perele või teistele meeldida, nüüd võib-olla sellepärast tunnengi, et ei taha enam midagi, sest tegemistega armastust ära ei teeninud. Aga ma ei tea, kuidas nüüd asju muutma peaks, sest ma ei näe tulukest, mis ütleks, et "see oleks parem lahendus" või, et "see oleks parem elamisviis". 

Emotsionaalselt võiks oma meeleolud jaotada kolme ossa, mis vahelduvad (kuigi päris nii must-valge see ei ole):
Ühel hetkel ma tunnen ennast meeleolult üsna hästi, enamasti siis, kui tegelen hobidega või loen midagi huvitavat. Kui inimesed on ümber, siis samuti on kõik justkui korras (kuigi ega ma negatiivseid tundeid teiste ees ei näitaks ka). Teisel hetkel, kui jään ise mõttesse näiteks, võin tunda ennast ääretult väärtusetu ja mõttetu inimesena, ma tunnen, et mul ei ole elus mitte midagi, mind ei vajata, ei hoolita. Täna hommikul kestis see kurvastus mitu tundi. Ja nii tulebki enesehaletsushoog peale. Ja see väsitab, võtab elujõu. Kolmas meeleolulaine on umbes selline, kus tegelen õppeasjadega (mis enamuse ajast võtab, kasvõi koolipingis)- siis viin oma emotsioonid niiöelda vaoshoitud olekusse, et saaksin keskenduda õppimisele (kuigi viimasel ajal on see keskendumisprotsess läinud aina raskemini), üldiselt olen justkui rahulikus olekus, sealtsamast ühel hetkel võin mõelda, miks ma üldse selle raamatu välja võtsin, miks ma üldse loen, ma ei taha seda!! Ja siis langen kuskile auku jälle.

Tsiteerin: Sirli järgi veebruar 08, 2013, 22:47:08

Kriitikat eriti ei talu- teeb haiget. Häbi tunnen ka tihti oma käitumise või rääkimise pärast, kuigi poleks põhjust.

Kas on vöimalik näiteid tuua?

Kõige radikaalsem näide võib olla juba see, kui näiteks oma arvamust avaladan ja seejärel mulle veidi tõsisema pilguga otsa vaadatakse (arvestamata ilmselt sellega, et tegelikult ei pruugi see üldse halba tähendada), aga mulle tekitab see ikkagi häbi, ebamugavust ja hirmu, et äkki ütlesin nüüd midagi väga halvasti või valesti (ma ei taha ju halb olla). Seepärast hoian enamasti oma mõtted ka endale. Inimestele otsavaatamine ka sageli ei tule eriti välja, suunan parem pilgu kõrvale, maha. Jah- sellise suhtumisega ma ei saagi tegelikult loota, et ma kellelegi korda läheksin, kui mul ei ole julgust väljendada end iseendana. Ma tean, et see on minu probleem ja ei süüdistagi kedagi, aga lahendada pole ka seda seni paraku osanud, asjad on hoopis kurvemaks ja raskemaks läinud. Ohjah- tühine ja mõttetu olemine kokkuvõttes, mõte on nii kinni, sest ma ei oska elult enam midagi tahta, öelda, teha, olla jne..

Kõige radikaalsem näide võib olla juba see, kui näiteks oma arvamust avaladan ja seejärel mulle veidi tõsisema pilguga otsa vaadatakse (arvestamata ilmselt sellega, et tegelikult ei pruugi see üldse halba tähendada), aga mulle tekitab see ikkagi häbi, ebamugavust ja hirmu, et äkki ütlesin nüüd midagi väga halvasti või valesti (ma ei taha ju halb olla). Seepärast hoian enamasti oma mõtted ka endale. Inimestele otsavaatamine ka sageli ei tule eriti välja, suunan parem pilgu kõrvale, maha. Jah- sellise suhtumisega ma ei saagi tegelikult loota, et ma kellelegi korda läheksin, kui mul ei ole julgust väljendada end iseendana. Ma tean, et see on minu probleem ja ei süüdistagi kedagi, aga lahendada pole ka seda seni paraku osanud, asjad on hoopis kurvemaks ja raskemaks läinud. Ohjah- tühine ja mõttetu olemine kokkuvõttes, mõte on nii kinni, sest ma ei oska elult enam midagi tahta, öelda, teha, olla jne..
[/quote]


Vaata- see mida Sa siia kirja panid tulenebki põhistressist Hirm, et mind ei armastata.
Väehemal või suuremal määral leidub seda hirmu meis kõigis aga hetkel on jutt selle tasakaalust.  Teadupärast ei suuda hirmunud inimene olukordi täpsemalt hinnata, hääletoon, mõtte konkreetsus, kehahoiak jne lõpuks juba poolehoid kolleegidelt aga suuremat hirmu kui hirm, et mind ei armastata ma ei oskagi tunnetada, sest armastust vajame me kõik ja see on millegi suurema aluseks.
Seega alusta enesega tegelemisel endalt küsimustele vastusi otsides vaikselt hirmutavaid olukordi pisihaaval lahti mõtestama ja usu see vabanev emotsioon millele Sa lahendusi leiad tekitab Sinus meeldiva joovastuse.